reede, 18. märts 2016

Katkend Péter Nádasi „Mälestuste raamatust”

Jah, lumi oli juba peaaegu täiesti ära sulanud, kui see kõik meie vahel ühel igas mõttes märkimisväärsel päeval algas, sula oli aeglane, talv oli olnud karm, ja see, mille päike päeval üles sulatas, külmus öösiti taas, järk-järgult oli näha, et kevad on käes, algul sulasid ainult katuste lumepadjad ja korstnate mütsikesed, puudel tuulest kristallkõvaks muutunud klombid, öösel aga kasvasid räästaste külge pikad jääpurikad, mis päeval vägevalt tilkusid ja lume maa peal oma külma veega kokku langema panid, algul ainult majade ümbruses, jääpurikaid sai alla lükata, need olid imedes mõnusalt külmad ja rennides mädanev lehesodi ja aukude rooste olid jääle andnud omapärase maitse, see meeldis meile, ja öösel tekkis lumele ka õhuke jääkirme, millel oli hea käia, see praksus taldade all ja sellele sai jälgi jätta, kuni pärast mõnd mahedat päeva kõik elama hakkas, tilkus, praksus, kuivas, raksus, voolas, puderjaks tõmbas, vulises ja linnud laulu lahti lõid; ning seegi oli niisugune veeaurust küllastunud tilkuv mahe päev, taevas oli täiesti selge ja sinine, pidime ennelõunase pika vahetunni ajal klassikaupa alla võimlasse marssima, vaikselt seisma, otse ette vaatama, mitte liigutama, pead mitte keerutama, ning kui hurmav leina demonstratiivne hiilgus ka oli, vaadati ikkagi pead pööramata, vaid silmanurgast seda rahulikku sina seal kõrgete akende taga liigutustest kahisevas vaikuses, ja võimlas oli ka lava, bordoopunane eesriie oli ette tõmmatud ning kogu õpetajaskond seisis laval, muidugi mõista samuti liikumatult.

Oli Stalini matmise tund, mil palsameeritud keha leinamaja marmorsaalist mausoleumi üle viidi.

Kujutlesin mingit tohutu suurt, haaramatult suurt ja peaaegu täiesti pimedat saali, niivõrd suurt, et seda võiks nimetada pigem katusega väljakuks, jah, saaliks, seda sõna oli mõnus mekkida, ehkki mitte sugugi just nii tavalist saali kui, ütleme, vaksali ootesaal, vaid kus seisavad marmorsambad nagu puud metsas, sirutudes tihedalt üksteise kõrval kõrgusse, ja ülalgi on pime ja ruum nii kõrge, et kassettlage pole nähagi; pole kosta ühtki sammu, kellelgi pole luba sinna sisse astuda ja kes julgekski sinna sisse astuda, et sammukaja müraga vaikust häirida, ja seal, saali või väljaku kõige kaugemas seinas lamab lavatsil tema; kujutlesin mingit lihtsat musta poodiumi, põhimõtteliselt nagu voodit, mida võib pigem aimata kui näha, sest kitsast uksest ei valgu saali nii palju valgust, et see võiks saali valgeks muuta, vahetevahel lööb kergelt heiklema marmor, noobli tekstuuriga hallikaspruun marmor, veikleb sammaste peegelsile kumer pind ja põrand, ja ei ühtki küünalt ega lampi; see kujutlus oli nõnda tugev ja ilmekas, et suudan selle praegugi ilma vähimagi pingutuseta silme ette manada ilma ühtki hilisemat, vahest iroonilistki täiendust tegemata: kujutasin ette, et kogu maailm seisab sel tunnil selles vaikuses ja et isegi loomad tajuvad inimeste kurjakuulutavat vaikimist ja on üllatusest vaiki jäänud, ent ta surma ei tajunud ma mitte kustumisena, vaid selle pühalikkuse äärmiste piirideni jõudnud, viimse, kõige valjema kaikumisena, kogu selle austuse, rõõmu, igatsuse ja armastusest õhkamise kõmana, mis seni polnud saanud sellise jõuga kõlada, kuid nüüd sai vallanduda, sel hingematval surmahetkel! ja mu kujutlust ei seganud isegi see, et võimlassegi kostis räästaste ümber lendavate varblaste rõõmsat säutsumist, vareste ükskõikset kraaksumist; ja siis seda kohutavat hulka vaikust, ma püüdsin kujutleda, kuidas kõigi maailma inimeste ja loomade vaikimine üheksainsaks vaikuseks tiheneb, püüdsin kujutleda selle vaikuse mõõtmeid ja üldse leida sedavõrd suurele vaikusele mingitki mõistusega haaratavat mõõtühikut, sest me teadsime, et väljaski ei liigu sel hetkel miski, liiklus on seisma jäänud, autod ja trammid ootavad, rongid passivad vabadel liinidel ja inimesed on tänavatelt kadunud, või kui keegi seal viibibki, peab ta sel hetkel, kui sireenid uluma hakkavad, liikumatuks tarduma, ja ma mõtlesin, et nii nagu üksikud mürad sulavad kokku, nii nagu linnamüra võib teatavast kaugusest kuulda pideva seotud surina ja pominana, tuleb ka tollel vaikimisel kuidagi kokku sulada, et see kostaks ka sinna, pimedasse marmorsaali, et tungiks sinnagi, et maailm on vaiki jäänud, kuigi ta ei kuuleks enam seda vaikustki, ja kuidas võib olla, kui ei kuule enam vaikustki, olla surnud; ent selles punktis muutus mu lihvitud kujutlus ikkagi äärmiselt häguseks, sest teadsin, et ta pole mitte lihtsalt surnud, mitte sama tavalisel kombel surnud nagu kõik teised, kes lihtsalt mulla alla pannakse ja seal ära kaovad, vaid et palsam hoiab teda alles ja pühitseb, ja samas tundus kogu see palsameerimine väga tumeda, rõhuva ja mõistetamatu asjana, millele olnuks parem mitte mõelda, ning ehkki ma püüdsin mõtteid sellelt keelatud alalt minema juhtida, erutas see mind igal juhul rohkem kui ta surm, nii et pidin aina sellele mõtlema, sellele saladuslikule palsameerimisele, mis langes osaks ainult suurimaist suurimaile, võib-olla Egiptuse vaaraodele? ja kui ma siis lõpuks vanaisalt palsameerimise kohta uurisin, sest arvasin, et ta teab oma vaikse loomu tõttu kõike, püüdes vastust saada ka küsimusele, miks just tema ja vaaraod ja mis seos on tema suuruse ja vaaraode suuruse vahel, ja ma küsisin seda veidi piinava südamega, kuna aimasin, et vastus tuleb terav ja pilkav, sest ta rääkis niimoodi kõigest, ja ma tõepoolest sain rikkamaks vastuse võrra, mis mitte ei lahendanud mu moraalseid kahtlusi selle tegevuse suhtes, vaid pigem suurendas neid: „Oi, see on üks vägev leiutis!” kostis vanaisa tugeva häälega, puhkes äkitselt naerma ja võttis nagu alati, kui rääkima hakkas, prillid ninalt, „palun väga, see asi käib nii, et kõik siseorganid, mis kergesti riknema kipuvad, see tähendab, maks, kopsud, neerud, süda, soolikad, magu, põrn, sapp, ja oot, mis veel? jaa, muidugi, aju ka, kui sellest üldse veel midagi alles on, tuleb kenasti välja võtta, kuid enne tuleb veel ka veri soontest välja pumbata, eeldades, et see veel hüübinud pole, sest verigi läheb ju kergesti riknema, ja siis, kui kehasse pole jäänud enam ainsatki pehmet asja, ja ma arvan, et isegi silmamunad võetakse aukudest välja! ja jäänud on ainult nahk, liha ja kondid ehk siis vaid nii-öelda larhv! siis prepareeritakse teda mingi keemilise ainega, muidugi mõista nii seest kui väljast, aga ära küsi, mis ainega, sest seda ma ei tea, ja siis topitakse ta tugevasti täis ja õmmeldakse hoolikalt kinni, umbes nagu vanaema pühapäeviti täidetud kana teeb, ei midagi keerukat!”, justkui polekski ta mõelnud, või kui mõtles, siis poleks teda huvitanud, miks ma seda üldse küsin, tähendab, kelle kohta see tegelikult käib, ta ei öelnud enam midagi ja jäi lihtsalt vait, leevendamata oma lühikest monoloogi ainsagi sõna või märkusega, naeratus ta huulilt kadus ja ta säilitas sellesama kuivuse ja asjalikkuse mis tol surmapäevalgi, mil ma kapist mõnd musta värvi riiet otsisin, et järgmisel päeval kooli seinalehte sobival viisil kaunistada, ent ei leidnud midagi muud kui vanaema vana siidkombinee, nii et lõikasin selle katki, harutasin küljest pitsid ja õlapaelad, ja tema märkis seda nähes: „su mõte oleks tõeliselt hiilgav ainult siis, poja, kui lisaksid sinna ka alukad!” ning otsekui pöördumaks tagasi tollesse tumma maailma, milles oma päevi veetis, lükkas ta prillid uuesti ninale ja pööras minult ära oma alles äsja uudishimust ja rõõmust säranud pilgu.

[...]

Juba hirmugi pärast ei saa ma kuidagi unustada hetke, kui tundsin, et keegi mind vaatab; just hirm söövitas selle mulle mällu.

Õigemini, ega ma ise ka täpselt tea, kuidas see juhtus, sest see on üks kõige saladuslikumaid ja seletamatumaid tajusid, et me siis, kui meid vaadatakse, meist räägitakse või lihtsalt mõeldakse, pead pöörame ilma seda ise teadvustamata, just suunas, kust tähelepanu osutatakse, ja alles hiljem jõuab teadvusse, miks me õigupoolest pead pöörasime, me olime seda aimanud, kuigi see ei lahenda küsimust, mida me siis ikkagi aimasime? otsekui töötaksid meie meeled tunduvalt peenemalt ja loomulikumalt kui meie teadvus, täpsemalt, et meie teadvus võib töödelda ainult materjali ja energiat, ja muidugi alati hilinedes ja seetõttu pidevalt ebakõlasid ja kõhklusi tekitades, mida meie meeled talle pakuvad, ja ka nii jääb ikkagi püsti küsimus, mis jõud, energia või aine see on, mis suudab ka tõeliselt pikki vahemaid kattes anda ühe inimese meeltele märku teise inimese meeletegevusest, mis sorti märguanded need on, mida suudame kinni püüda ja ka ise välja paisata, kuigi see meil teadlikult plaanis pole ja me ei tee näiliselt midagi muud, kui vaatame teist, mõtleme tema peale või poetame mõne nipsaka märkuse tema kohta äärmiselt vaikse häälega, ja ometi täitub õhk millegagi, kaotab oma neutraalsuse, edastab selgeid sõnumeid, vaenulikke või sõbralikke, ja tarvitsemata selle kohta isegi teadvustatud seisukohta võtta, võime vastu võtta ka kõige keerukamaid teadaandeid; ja ma ei usu sedagi, et ta oleks tahtnud mu tähelepanu endale tõmmata, sest sellist kavatsust ei saanud nii mõnelgi põhjusel ette kujutada, ta pilk oli seega vähemalt sama teadvustamata kui minu pöördumine tema poole, kaks teadvustamatust vaatas teineteisega tõtt, alasti, kaitsetult ja varjamatu aplusega, pidime oma liigutustes olema äärmiselt ettevaatlikud, sest isegi meie õpetajad laval seisid erakorralise leinatunni tõttu liikumatult ega lasknud kuuldavale oma tavapäraseid manitsusi ega karjunud „ärge võimelge seal taga!” või „kui sa kohe maha ei rahune, poju, annan sulle niimoodi vastu tatti, et libised sellel veel saali teise otsa!” ja olid sunnitud neid meeldetuletusi asendama pilkudega, mis muutis vaikuse muidugi palju ähvardavamaks ja rusuvamaks kui siis, kui neil oli voli jõhkralt karjuda; nad märkisid kerge kulmukortsutuse või vaevu märgatavate noogutustega, et teatavad korrarikkumised, silmapaistvad nihelemised või kuuldavad naeruhirnatused ei jää tagajärgedeta, need jäetakse meelde, selles võib kindel olla; tema aga kuulus meist just nende sekka, kes liikusid ringi kõige märkamatumalt ega tõmmanud kunagi ega millegagi endale kellegi tähelepanu, ta oli selleks liiga arg, ärahirmutatud ja ennekõike häbelik, et oleks mõne üleastumise või reegliterikkumisega riskinud, ja samas tundus ka kujuteldamatu, et ta võiks mulle külge lüüa või selle külgelöömisega end igavusest lõbustada, ma lihtsalt ei mõistnud ta pilku.

Sest see pilk, niipea kui mul oli aega sellele mõelda, tõmbas mu tähelepanu teiste seast endale just sellega, et ei tulenenud mingist lapselikust tundlusest, ja seda tõestab piisavalt asjaolugi, et ta suu ei veninud mu mõistmatult küsiva pilgu peale mitte kaitsvale või selgitavale naeratusele, vaid ta ilme jäi liikumatuks ja isegi ripsmed ei värahtanud, ent samas polnud selles ka mingit kohmakat püüet teha tõsist nägu, ta lihtsalt oli tõsine; „mida see plika mind sellise lolli pilguga jõllitab?” küsisin eneselt, ja midagi sellist küsis kindlasti ka mu pilk, no ja kohe meenus mulle ka too salmike, mida meil oli kombeks, kui tuju tuli, sellistes kahtlastes situatsioonides kokkuleppelise enesekaitse- või tõrjumismärgina üksteisele lugeda: „mis jõllitad, mis jõllitad, kui peeretan, siis minestad!”, aga ta ei vastanud ka sellele, ei mingit muutust, kuigi ta pidi märkama mu irvitust, mis talle kindlasti reetis, mida mõtlesin, hakkasin ju peaaegu häälega naerma; ometi pidin hoopis ise tajuma muutust, iseendas, ja ma ei suutnud enam pöörata pead, tõmbusin tõsiseks, otsekui tuleks mul äsjase kartuse ning värina ja kohe sellele järgnenud liialdatud irvituse platsuvalt pinnalt laskuda lõpmatult halli vee pehmesse massi, võõrasse ja ometi tuttavasse elementi, kus mulle ei jää muud tuttavlikku kui too viimse võimaluseni avatud pilk, see erakordseks nimetatav pilk, mis ei nõudle mingit mõju, ent saavutab sellega ometi suurima mõju, millest puudub kõik harjumuslikult eesmärgipärane ja mis ei soovi millenigi jõuda, midagi tõrjuda ega vahendada, vaid püüab lihtsal ja loomulikul viisil kasutada silmi selleks, milleks need loodud on, nägemiseks ja vaatamiseks, paljastades end oma bioloogilise algupärani, vaatepildi peaaegu neutraalseks omandamiseks, ja see tundus nõnda harjumatuna ja sarnanes samas nii väga kõige sellega, mida ma seoses Krisztiániga olin nii väga ihanud, aga edutult, sest ta leidis alati ettekäände, see oli mulle väga tuttav; kuid sellegipoolest pidin teda kahtlustama, juba kas või seepärast, et loomulikule omandamisele suunatud avatud pilk erineb vaid kerge varjundi poolest pilgust, mille oleme suunanud mõnele sisemisele protsessile, mistõttu me ei märka, et me silm kedagi vaatab, ja kuna sisemine protsess tundub olulisem, ei suuda ka me läätsed otsustada, kas suunata tähelepanu sisemisele või välisele objektile, ja esitame seega inimesele, keda näime vaatavat, elutuks tardunud ilmet, täiesti tahtmatult; kuid ei! selles näos polnud ühtki märki, mis viidanuks sisemisest tähelepanust tulenevale nüripilgulisusele, tema ilme jäi peenelt suletuks ja ligipääsmatuks, ja ta pilk oli otsekui looma oma! ei mingit kahtlust, ta vaatas mind, mitte kedagi teist, ta nägi mind, ta tähelepanu oli suunatud vaid mulle.

Nägin teda peade ja õlgade vahelt, ja kuna ta oli üks väiksemaid, seisis ta esimeses reas, mina aga vaevalt kröömikese suuremana kolmandas, me asusime teineteisest üsna kaugel, sest poisid ja tüdrukud seisid võimlas eraldi pooltel, ja ta pilk ei pidanud seega ületama mitte üksnes toda eikellegimaad, mis koolireeglite järgi kaht sugu eraldama pidi ja kust muidu valusalt valju trummipõrina saatel ja piduliku aeglusega kanti saali lintidega ehitud pioneerilippu, vaid ta pidi pea ka veidi kuklasse ajama, ja ikkagi oli ta nõnda lähedal, ta oli siin, minu ees, ja ma ei tea, kui palju aega kulus, enne kui mu kahtlused hajusid, et need on siin, minu sees: pruuni naha talvisest kahvatusest esile säravate silmade valge, peaaegu haiglaselt tumedad ringid silmade ümber, kus veresooned kumasid nõnda tugevalt läbi naha, et selle pruun paistis lausa sinakana, pika ja peenikese ninakese all vägagi pisike suu, ülahuule häbematult ülespoole kerivad kühmud ja laup, mida ma hiljem lausa eraldi, erilise kirega armastasin, suviti selle ühtlaselt puhast pruuni tooni, talviti aga laike, mida kutsusid esile luude kahvatud piirjooned, mistõttu oimude pehmed õnarad tundusid veelgi varjulisemate paikadena ja valgete klambritega kinnitatud juuksed veelgi tumedamana; ta juuksed olid metsikud, tihedad ja tugevad, ja sama lopsakad olid kulmud, mis kaardusid kaunilt üle silmade, kuid nõnda erinevalt, et see näis lausa naeruväärne; selline see tüdruk oligi, täpsemalt, sellisena ma teda toona nägin, nägin seda ja veel ka ta kaela, mis valge pluusi avatud kaelusest välja sirutus ja oli peaaegu poisiliku jõuga ettevaatlikku, langetatud ja kõrvale pööratud asendisse tardunud; tema keha hakkasin silmitsema märksa hiljem, tol hetkel tundus oluline tema pilk või ehk hoopis pilgu vahetu ümbrus, nägu, kuid seegi kadus kiiresti ja asendus teadvusekaotusele vägagi lähedase uduselt sooja tundega, tundmusega, seisundiga, kindlustundega, et temagi tunneb parasjagu sedasama, selle seisundi samasuse tundega, mis ei võtnud küll sõnalist kuju, ei olnud ei mõtet ega keha, isegi pilku mitte, need olid kontuurideks hajunud, kuid sellest, mis nende asemel oli, ei ole võimalik rääkida.

Ta silmad olid mu silmis, mu nägu tungis tema näkku, mu kael aga tundis täpselt tema ohtu, pea kuklasse ajamise ja tema minu poole pööramise riski, tema kaela, ja kuna isegi mitte ripsmete ja laugude sulgumine ja avanemine ei saanud lõhkuda meie ühiseks muutunud tähelepanu pidevust, siis jäi mulje, otsekui polekski me kordagi silmi sulgenud, ja nii kadus ka selle pilgu aeg.