kolmapäev, 21. detsember 2016

"Mälestuste raamatu" kajastusi

"Mälestuste raamatu" tõlke ilmumisest möödus aasta ja selle aja jooksul on teos saanud päris palju huvitavat tagasisidet ja tähelepanu. Tõlkijana pole ma ikka veel päriselt raamatust lahti saanud, see kummitab ikka veel kuskil kukla taga, isegi kui tööd on hoopis teised olnud. Veidi keerukas lugu sellega.
Toon siin ära kõik seni ilmunud arvustused ja mõned varasemad tekstid, neist on päris palju huvitavat leida. Ja mulle tundub, et neis ei öelda midagi sellist, mis võiks teose lugemise huviväärsust vähendada.

*
Reet Klettenberg käsitleb heas tutvustavas arvustuses "Nádasi tihnik" romaani mõningaid olulisemaid aspekte (tegevustik, sündmuspaigad, jutustajad, sisemonoloogid, samastumine, mäletamine, keelelisus), teose saamislugu ja kohta Nádasi loomingus, samuti on veidi juttu tõlkest. Lisaks muudab Reeda arvustuse huvitavaks see, et ta lähtub lugemisel ühtsuse printsiibist, räägib homogeensest jutustamistehnikast (mida tavaliselt ei märgata või hinnatakse peatükkide erinevusi üle) ja Miklós Győrffy jälgedes sellest, et Nádasil ei eksisteeri ei vaimu ja mateeria ega keha ja hinge kahesust, mistõttu saab Nádas hingest rääkida keha poeesia kaudu. Viimane on üks retseptsioonis rohkelt arutatud punkte ja sellele saab teosest leida nii poolt- kui vastuargumente, aga igal juhul on see põnev lugemisviis. Ja rõõmu tegi ka üks pai kujundaja Marisele.
Kuidas jagada oma mälestusi nii, et teine inimene meid nende kaudu mõistaks? Nádasi käsitluses on seegi vaat et füüsiline toiming, otsekui millegi asetamine teise sisse: „Rääkida saab ainult millestki konkreetsest, aga mina tahtsin talle korraga ära rääkida kõike, tervikut korraga, asetada terviku tema kehasse ja anda üle, öökida selle temasse oma suures armastuses, aga kus see ihaldatud tervik algab ja lõpeb? kuidas on tervik võimalik mu kehast ilmajäetud ja mu keelelgi vaevalt painduvates võõrastes sõnades? / Olin sellest kõigest seni vaikinud, ma polnud sellest kunagi rääkinud, mitte kellelegi, et sellest ei saaks mingit seiklusjuttu, ei saaks muinasjuttu sellest, mis polnud muinasjutt, et ma ei saaks seda sõnadega faabulaks mahendada; oleksin pidanud selle pigem elusalt mälu krüpti matma, sest ainult seal oleks võinud sellele hea ja segamatu koha leida“ (lk 570–571).
*
Eriti suurt rõõmu valmistas Andrei Ivanovi pikk ja süvenev essee "Péter Nádasi "Mälestuste raamat": Ida-Euroopa kehaeepos kommunistliku ajastu katkemiskohas" Vikerkaares 3/2016. Siin oli mulle palju põnevat, millele ma polnud teost tõlkides tulnud ja mille kohta pole ma ka mitte kuskilt mujalt lugenud. Ivanov nimetab "Mälestuste raamatut" kaheksakümnendate ungari - ja ka üldse tolleaegse - kirjanduse kohta mõeldamatuks teoseks ja arutab kaasa rohkem kui kahekümne tõlgendajaga maailma eri otstest, harutab tegelasvõrke, avab Nádasi ihukeele ja kirjutamisviisi saladusi, vaatleb detailide rolli sellises sümfoonilises kirjutuslaadis, vaimustub justkui muuseas pillatud universaalidest ja eelkõige supleb mõnuga teoses keeles. Kirjutan sellest esseest mõne kuu pärast siin blogis lähemalt, aga seni tooksin välja ühe lõigu tema esseest, mis minu meelest seletab ülimalt hästi teose olemust ja võiks ju mõjuda ka omamoodi rahustusena lugejale:
Mulle tundub, et Nádas loob tegelasi kõige sagedamini iseendast, vaadeldes iseennast (tema tegelasi võib tihtipeale tabada sellelt, et nad silmitsevad oma peegelpilti, uurivad vahetult oma keha või näevad ennast teistes); mõtteid kuulatades, tundelõnga kiududeks näppides "tõrjub" ta vaatlusobjektist - olgu siis tegemist keha, tunde, emotsiooni, mõtte või mälestusega - enese kuju, võõrandub iseendast (oma tunnetest, emotsioonidest, mõtetest, mälestustest), usaldab oma subjektiivsuse edasi teisele, too aga, otsekui järgides autori käsku, "annab" teosed edasi oma armastatule Krisztiánile. Selles eemale asetumises peitubki tema kirjutamistehnika saladus: hoolimata intiimsusest lubab selline sisemine distantsi jahedusest kantud proosa [...] autoril narratiivi "teise" jutustaja režiimile ümber lülitada ning neid võinuks olla mitte kolm-neli, vaid ka seitse-kaheksa. [...] Jutustaja märkmed on "kahestumise mäng", seepärast oleks autor võinud "Mälestuste raamatu" vabalt nimetada "Peegelduste raamatuks", mida saab lugeda jutustajate vaheldumist pingsalt jälgimata ning kui jutujärg käest libisema kipub, meelt heitmata lihtsalt edasi lugeda: kõik otsad jooksevad nii või teisiti lõpuks kokku.
*
Ka Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ilmusid tutvustavad kirjutised: Kärt Keldri "Ungari ajaloo tundmuste psühhogramm" ja Erik Aru "Kesk-Euroopa ajalugu läbi ihupooride". Erik Aru lause "Mälestuste raamat" on ideaalne teose oma intellektuaalse tõsiseltvõetavuse näitamiseks võib vist kanda lugemisaja puuduse arvele, aga needki puudutavad lühidusest hoolimata raamatu peamisi tõukejõude.
Romaanist on aga saanud eesti keeles lugeda juba mitmes varasemas kirjutises. Kõige pikemalt on "Mälestuste raamatut" käsitlenud Hannu Launonen artiklis "Ungari postmodernistlik romaan: näiteid ja tausta" (Keel ja Kirjandus 7/1996). Ajastule tüüpilisest otsib Launonen romaanist eelkõige postmodernistlikke jooni, aga rakendab ka põnevaid semiootilisi analüüsimudeleid. Lisaks leiab artiklist romaani esimesed eesti tõlkekatkendid, need on teinud üks läbi aegade paremaid ungari keelest tõlkijaid Leidi Veskis.
["Mälestuste raamat"] asetab keskpunkti inimese teistsugususe, mis tekib oma eripära mõistmisest. Teoses pöördutakse pidevalt tagasi inimese semiootilise staadiumi juurde, lapse ja ema vahelise kontakti juurde [...] Sümboolne, järelikult isa Seadus tõugatakse võimult. Nádasi teos korraldab ümber terve ja haige, õige ja vale, normi ja sellest kõrvalekalduva vahelised suhted. See tõlgendab erisugususe mõistmisest johtuvaid tundeid, hirmu, tülgastust, lämbumist, aga ka rõõmu ja lõtvumist.
Vikerkaare Paneuroopa erinumbris 7-8/2010 kirjutas Katharina Raabe artiklis "Kui udu hajus" raudse eesriide taguse Kesk-Euroopa kirjanduse jõudmisest Saksamaa raamatuturule pärast Berliini müüri kukkumist ja Nádasi "Mälestuste raamatu" eduloost. Raamat ilmus saksa keeles 1991. aastal ja tõi kaasa laiema huvi Ida-Euroopa kirjanduse vastu, esimese aastaga müüdi 25000 eksemplari ja kriitikud kirjutasid ülistavaid artikleid. Raabe kirjutab visandlikult ajaloo ja keha suhetest romaanis ja imestab vaimustunult, kust võttis Nádas meelerahu ja järjekindluse luua "individuaalsus", mis oma komplekssuses ilmutab kõiki neid jooni, mida Adorno omistas arenenud ja peenekoelisele hiliskodanlikule subjektile? Aga veel:
Kas on pärast Prousti veel kusagil nähtud teise inimese meelelis-erootilisi tajusid ligilähedaseltki nii subtiilselt, nii õrna, hõõguva intensiivsusega kirjeldatuna? [...] Uudne oli tolles raamatus radikaalne katse näidata subjekti kõige intiimsemaid tundeelamusi paigana, kus mängitakse läbi ühiskondlikud repressioonid, ideoloogiline vägistamine. Diktatuuri all on just "reegleid eiravad tunded" inimeseks olemise mõõdupuuks. Vasakäärmuslaste juhtlause 1968. aastal - isiklik on poliitiline - ei pidanud arvatavasti kordagi silmas sedalaadi valu, mis tegelikult sellele esmakordselt täpse mõtte annab: üksikisiku moondumine, hirm reeta ja olla reedetud, lahkheli autoriteedile kuuletumise ja lõbu vahel, õnne, häbi ja süümepiinade omavaheline segunemine jõuavad välja erootilisse sfääri.
Selles romaanis tegutsevad isiksused, sõlmuvad konfliktid, mille taolisi kaasaegsete läänesaksa autorite raamatutest asjatult on otsitud: isiksused, kel tuleb vastamisi seista oma surelikkuse, armastuse hukatusliku jõu, reetmise, viha ja ennekõike süüga. Kirjeldada elu sotsialismi ajal enesevaatluse poeetilis-spekulatiivsete vahenditega, kaotamata hetkekski pidepunkti tõelisusega, ent jätmata unarusse ka unistuste dimensiooni - see kirjaniku fantaasia ja kriitilise intellekti saavutus pani paika uued mõõdupuud: kui selletaolisi raamatuid edaspidigi loota võis, siis ootasid ees uued ajad.
Vikerkaares 3/2015 kirjutas Andrei Ivanov artiklis "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai" Krasznahorkai loomingust, põhiliselt romaanidest "Saatanatango" (mis loodetavasti peagi eesti keeles ilmub) ja "Vastupanu melanhoolia", kuid rääkis muu hulgas ka oma vene intellektuaalidest sõprade vaimustusest "Mälestuste raamatu" vastu:
Eelmisel aastal ilmus ühe teise suurepärase ungari kirjaniku Péter Nádasi suure romaani „Mälestuste raamat“ vene tõlge (tema vaimustav jutustus „Ühe perekonnaromaani lõpp“ tõlgiti vene keelde juba 1991. aastal, eesti keelde aasta varem; see jutustus väärib eraldi esseed), ning paljud mu tuttavad ahmivad seda lugeda, ei taha rääkida kellestki muust kui ainult Péter Nádasist. Üks mu sõber, agorafoob, isegi kutsub mind endaga kahenädalasele Berliini-tripile, lubab kõik kinni maksta: nii suur soov on tal näha Berliini, mida Nádas on nii oskuslikult kirjeldanud.
Ja tõepoolest, Leidi Veskise tõlgitud "Ühe perekonnaromaani lõpp" on tõepoolest vaimustav lühiromaan ja sellest on blogimaailmas ka üks väga hea tekst: Mudlum on talle omase vägevusega pannud kirja oma lugemiselamuse.

Lühidalt on "Mälestuste romaani" juures peatunud ka Tiiu Kokla järelsõnas oma tõlkele Péter Nádasi ja Richard Swartzi esseistlikust vestlusest "Kahekõne". Ka sealt üks kena tsitaat:

Võib öelda, et ["Mälestuste raamat"] on ideoloogiatest märgistatud sajandi siseajalugu, üksmeelselt tunnustatud suurteos Euroopa kirjanduse mastaabis.
Ja last but not least - pika lõigu on raamatule pühendanud ka Ivar Sinimets oma mahukas "Ungari kirjandusloos mitteungarlastele", kus ta käsitleb romaani elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödiana, viitab Nádasi mitmetahulisele suhtele Thomas Manni loominguga ja mainib ka, et "Mälestuste raamat" oli üks esimesi Ungari teoseid, mis rääkis halastamatult ja avalikult 1956. aasta revolutsioonist selle tegeliku nimega.

----------

Aga muidugi tegi rõõmu ka Vikergallupist leitud lause:
PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti viiel korral esile PÉTER NÁDASI romaani „MÄLESTUSTE RAAMAT“ (tlk Lauri Eesmaa, Iselugu).
Ja muidugi see jahmatus:



Aga tahaksin ka tänada Vikerkaare toimetust, kes tellis minult märtsikuisesse Vikerkaarde Péter Nádasi essee "Jumalik osa, inimlik tervik" tõlke. Selle alguses on üks õige nádaslikult kõikehaarav lause sellest, kuidas seada kokku "Mälestuste raamatu" laadseid tekste: 

Kasutasin selles teoses oma kunagisi elamusi ja teiste elamuste meenutusi otsekui oma käe järgi tehtud riistapuid. Jälgisin riistapuu näidikult, mida võib mu kujutletud jutus juhtuda ja mida ei või. Nõnda seadsingi teiste lapsepõlve kokku omaenese lapsepõlvest.
Lugesin sellekohast kirjandust, nii belletristlikku kui ka teaduslikku. Analüüsisin kujutluses ja kogemuses tehtud mõõtmiste tulemusi ja määratlesin nende põhjal erinevuste ja samasuste mõjuväljad. Kogemustes avaldunud samasuste analüüs tõi nähtavale üksikisiku liikumise alusvormid. Kogemustes avaldunud erinevuste analüüs tõi nähtavale kogukonna seisukorra alusvormid. Ja nende kahe võrdlus tõi nähtavale olustiku, milles üksikisik oma kavatsustega liigub.
Nii lihtne see ongi. (lk 800)