neljapäev, 10. mai 2018

János Háy, "Vanaisa jutud"

Ta magas ema ja isa vahel, oma voodit tal ei olnud. Kõrvuti paiknevate voodite äärelaudadele oli asetatud vana beebikott, et kõva poleeritud puit ei suruks valusasti vastu külge. Psühholoogile oleks see vaatepilt pakkunud tõelist maiuspala, ent psühholooge toona veel maal ei elanud. Oli talv, ema pani suleteki alla soojaks aetud telliskivi. Laps pistis jalad teki alla ja libistas need siis vastu ema reit. Ema tundis väikseid külmi jalataldu, aga ei öelnud midagi. Ta arvas, et küll need peagi üles soojenevad. Vanavanemad magasid teises toas. Vanemad saatsid lapse tihtipeale nende juurde. Laps ei teadnud, mille pärast, aga ta läks rõõmuga, sest isa ei jutustanud kunagi selliseid lugusid nagu vanaisa. Isa jutustas ainult tõeliselt juhtunud asjadest, näiteks sellest, kuidas nad sõdurina kõrtsis käisid, seal jõid ja läksid ühe naise pärast kaklema. Mis pagana lugu see veel on, mõtles laps endamisi ja ootas päeva, kui ta jälle vana juurde saadetakse. Ja see päev saabus lausa kaks korda nädalas. 

Laps libistas end siis vana kõrvale voodisse, ta mahtus sinna kenasti, sest vanaisa oli väikest kasvu mees, pealegi ei komberdanud vanaisa öösiti ringi, sest ta oli väga väsinud. Laps jõudis vaevu voodisse pugeda ja päkad vastu vanaisa suruda, kui juba teatas, et ootab lugu. Lugu käis sõjast ja sellest, kuidas nad venelaste vastu võitlesid ja mis juhtus, kui nad vangis olid. Näiteks oli seal üks Saksa major, kes pühkis oma suurt käsnjat nina ja pärast märkas, et nina oli jäänud taskurätikusse. Oli selline pakane, et nina oli äkitselt ära külmunud, ütles vanaisa, ja et temalgi külmus üks varvas ära. Laps ütles, et tema jalad on ka täitsa jääs. See on midagi muud, ütles vanaisa. Ei ole, ütles laps. No siis ei ole, nõustus vana. Laps läks aina rohkem vanaisasse ja eelkõige toimusid radikaalsed muutused tema peas. Kui ema hommikuti küsis, kas ta eile üht või teist asja tegi, näiteks kas tõi eile laudast munad ära, siis vastas laps, et ei toonud ta midagi. Oleksin hea meelega toonud, aga ma ei saanud. „Miks sa ei saanud?“ küsis ema imestunult. Sest ma olin vanaisaga sõjas, nähvas laps. „Kuskohas?“ küsis ema.

Sõjas, ütles laps ja hakkas otsekohe kirjeldama sõjalisi manöövreid. Kuidas nad rindel kuulirahest läbi jooksid ja mitu võitluskaaslast langes. Neid ei saanud päästa, sest vaenlane tulistas isegi Punase Risti masinaid, ta ei pidanud ei jumalast ega inimesest. Käis halastamatu võitlus, veri voolas ojadena, tähendab, oleks voolanud, täpsustas laps, kui väljas poleks olnud miinus kakskümmend ja veri poleks lumel otsekohe jäätunud. Ema segas toitu pliidil edasi, vaatas last, seda väikest kindlameelset kangelast, kelle silmad temast kahe sammu kaugusel leekisid. Ta tahtis lapsele öelda, et nii see nüüd küll ei olnud, aga ei öelnud midagi ja ainult naeratas veidi, mõeldes, et küll laps kunagi tagasi tuleb. Ainult isa rõhutas iga kord, et see ei ole tõsi, sest sa olid siin köögis või hoovis, mitte sõjas. Last see aga ei seganud, sest ta ei suutnud võtta tõsiselt sellise inimese juttu, kes jutustas neid kõrtsilugusid.

Ühel õhtul ütles isa, et laps vahetaks emaga kohad. „Miks?“ küsis laps. Et voodi ei suruks vastu külge, ütles isa. Aga ma olen sellega ära harjunud, ütles laps. Mis siis, ütles isa. Ma lähen parem vanaisa juurde. Parem oleks, kui sa ei läheks, ütles isa. Ei, ma lähen ikkagi, ütles laps. Ei, ütles isa jälle. Las ta läheb, sekkus ema. Olgu, mine, ütles isa ja rahunes, sest ta ootas sellelt õhtult midagi ja ootus murdis isaliku ranguse. Laps läks vanaisa juurde ja juba nad rääkisidki vanaga lugusid. Ka vanaisa kuulis nüüd vahel mõnest juhtumusest, millest ta varem ei olnudki kuulnud ja mis oli sündinud ainult lapsega, sest vana oli samal ajal mõnes teises lahingus olnud.

Isa ütles ükskord vanaisale, et ta ei räägiks lapsele enam sõjast, sest milleks peab lapse pead täis toppima igasugu saasta, mis pealegi veel pole tõsi. Aga see on tõsi, ütles vana. Isegi siis ei peaks sa seda tegema, karjus isa. Vana vaikis. Ta ei teadnud, milliseks kujuneb edaspidine elu mehega, kelle tema tütar oli majja toonud.

Sõjapäevade või lausa -nädalatega sumpas laps läbi külma talve, saabus kevad ja sulas lumi, millel legendaarsed sündmused toimusid, lumevesi imbus maa sooni pidi minema. Oli ennelõuna, mehed tegid tööd ja kodus olid ainult ema ja laps. Nad olid köögis, väljas oli veel külm, aga päike suutis köögiakna juba jääst lahti sulatada. Eelmisel nädalal, ütles laps, Matyi – Matyiks kutsuti nende koera, kes oli nime saanud ühe kurikuulsa poliitiku järgi, kellele keegi ei julgenud vastu vaielda, ja nõnda oli hea koerale käratada, et Matyi, tee, et siit kaod. Ühesõnaga, ütles laps, Matyi sai paljaskaelse kana kätte ja kui mina ei oleks seal olnud, siis oleks kanaga kööga olnud. „Millal see juhtus?“ küsis ema. Nädal või kaks tagasi, ütles laps. Tõesti või? Ja sa nägid seda? Jaa, loomulikult, ma olin ju seal. „Ja sa ei olnudki sõjas?“ küsis ema. Laps seisis ja läks näost punaseks. Ei, ütles ta, ma ei olnud sõjas. Ta seisis, häbi värvis tema näo veel punasemaks, ja oma osa oli selles ka valul, et ta oli saabunud tagasi maailma, kus pole suuri kangelasi ja kus ei ela indiaanlasi, saabunud täpselt sellisesse maailma, millest jutustas isa ja milles ei hakkagi juhtuma midagi erilist, või kui, siis kõige enam ehk see, mis juhtub iga väikese poisiga – ta kasvab suureks.


(Tõlge ilmus János Háy jutukogus "Budapesti sillad", Ungari Kultuuriselts ja Ungari Instituut, 2018)


x