Oli
Stalini matmise tund, mil palsameeritud keha leinamaja marmorsaalist
mausoleumi üle viidi.
Kujutlesin mingit tohutu suurt, haaramatult suurt ja peaaegu täiesti pimedat saali, niivõrd suurt, et seda võiks nimetada pigem katusega väljakuks, jah, saaliks, seda sõna oli mõnus mekkida, ehkki mitte sugugi just nii tavalist saali kui, ütleme, vaksali ootesaal, vaid kus seisavad marmorsambad nagu puud metsas, sirutudes tihedalt üksteise kõrval kõrgusse, ja ülalgi on pime ja ruum nii kõrge, et kassettlage pole nähagi; pole kosta ühtki sammu, kellelgi pole luba sinna sisse astuda ja kes julgekski sinna sisse astuda, et sammukaja müraga vaikust häirida, ja seal, saali või väljaku kõige kaugemas seinas lamab lavatsil tema; kujutlesin mingit lihtsat musta poodiumi, põhimõtteliselt nagu voodit, mida võib pigem aimata kui näha, sest kitsast uksest ei valgu saali nii palju valgust, et see võiks saali valgeks muuta, vahetevahel lööb kergelt heiklema marmor, noobli tekstuuriga hallikaspruun marmor, veikleb sammaste peegelsile kumer pind ja põrand, ja ei ühtki küünalt ega lampi; see kujutlus oli nõnda tugev ja ilmekas, et suudan selle praegugi ilma vähimagi pingutuseta silme ette manada ilma ühtki hilisemat, vahest iroonilistki täiendust tegemata: kujutasin ette, et kogu maailm seisab sel tunnil selles vaikuses ja et isegi loomad tajuvad inimeste kurjakuulutavat vaikimist ja on üllatusest vaiki jäänud, ent ta surma ei tajunud ma mitte kustumisena, vaid selle pühalikkuse äärmiste piirideni jõudnud, viimse, kõige valjema kaikumisena, kogu selle austuse, rõõmu, igatsuse ja armastusest õhkamise kõmana, mis seni polnud saanud sellise jõuga kõlada, kuid nüüd sai vallanduda, sel hingematval surmahetkel! ja mu kujutlust ei seganud isegi see, et võimlassegi kostis räästaste ümber lendavate varblaste rõõmsat säutsumist, vareste ükskõikset kraaksumist; ja siis seda kohutavat hulka vaikust, ma püüdsin kujutleda, kuidas kõigi maailma inimeste ja loomade vaikimine üheksainsaks vaikuseks tiheneb, püüdsin kujutleda selle vaikuse mõõtmeid ja üldse leida sedavõrd suurele vaikusele mingitki mõistusega haaratavat mõõtühikut, sest me teadsime, et väljaski ei liigu sel hetkel miski, liiklus on seisma jäänud, autod ja trammid ootavad, rongid passivad vabadel liinidel ja inimesed on tänavatelt kadunud, või kui keegi seal viibibki, peab ta sel hetkel, kui sireenid uluma hakkavad, liikumatuks tarduma, ja ma mõtlesin, et nii nagu üksikud mürad sulavad kokku, nii nagu linnamüra võib teatavast kaugusest kuulda pideva seotud surina ja pominana, tuleb ka tollel vaikimisel kuidagi kokku sulada, et see kostaks ka sinna, pimedasse marmorsaali, et tungiks sinnagi, et maailm on vaiki jäänud, kuigi ta ei kuuleks enam seda vaikustki, ja kuidas võib olla, kui ei kuule enam vaikustki, olla surnud; ent selles punktis muutus mu lihvitud kujutlus ikkagi äärmiselt häguseks, sest teadsin, et ta pole mitte lihtsalt surnud, mitte sama tavalisel kombel surnud nagu kõik teised, kes lihtsalt mulla alla pannakse ja seal ära kaovad, vaid et palsam hoiab teda alles ja pühitseb, ja samas tundus kogu see palsameerimine väga tumeda, rõhuva ja mõistetamatu asjana, millele olnuks parem mitte mõelda, ning ehkki ma püüdsin mõtteid sellelt keelatud alalt minema juhtida, erutas see mind igal juhul rohkem kui ta surm, nii et pidin aina sellele mõtlema, sellele saladuslikule palsameerimisele, mis langes osaks ainult suurimaist suurimaile, võib-olla Egiptuse vaaraodele? ja kui ma siis lõpuks vanaisalt palsameerimise kohta uurisin, sest arvasin, et ta teab oma vaikse loomu tõttu kõike, püüdes vastust saada ka küsimusele, miks just tema ja vaaraod ja mis seos on tema suuruse ja vaaraode suuruse vahel, ja ma küsisin seda veidi piinava südamega, kuna aimasin, et vastus tuleb terav ja pilkav, sest ta rääkis niimoodi kõigest, ja ma tõepoolest sain rikkamaks vastuse võrra, mis mitte ei lahendanud mu moraalseid kahtlusi selle tegevuse suhtes, vaid pigem suurendas neid: „Oi, see on üks vägev leiutis!” kostis vanaisa tugeva häälega, puhkes äkitselt naerma ja võttis nagu alati, kui rääkima hakkas, prillid ninalt, „palun väga, see asi käib nii, et kõik siseorganid, mis kergesti riknema kipuvad, see tähendab, maks, kopsud, neerud, süda, soolikad, magu, põrn, sapp, ja oot, mis veel? jaa, muidugi, aju ka, kui sellest üldse veel midagi alles on, tuleb kenasti välja võtta, kuid enne tuleb veel ka veri soontest välja pumbata, eeldades, et see veel hüübinud pole, sest verigi läheb ju kergesti riknema, ja siis, kui kehasse pole jäänud enam ainsatki pehmet asja, ja ma arvan, et isegi silmamunad võetakse aukudest välja! ja jäänud on ainult nahk, liha ja kondid ehk siis vaid nii-öelda larhv! siis prepareeritakse teda mingi keemilise ainega, muidugi mõista nii seest kui väljast, aga ära küsi, mis ainega, sest seda ma ei tea, ja siis topitakse ta tugevasti täis ja õmmeldakse hoolikalt kinni, umbes nagu vanaema pühapäeviti täidetud kana teeb, ei midagi keerukat!”, justkui polekski ta mõelnud, või kui mõtles, siis poleks teda huvitanud, miks ma seda üldse küsin, tähendab, kelle kohta see tegelikult käib, ta ei öelnud enam midagi ja jäi lihtsalt vait, leevendamata oma lühikest monoloogi ainsagi sõna või märkusega, naeratus ta huulilt kadus ja ta säilitas sellesama kuivuse ja asjalikkuse mis tol surmapäevalgi, mil ma kapist mõnd musta värvi riiet otsisin, et järgmisel päeval kooli seinalehte sobival viisil kaunistada, ent ei leidnud midagi muud kui vanaema vana siidkombinee, nii et lõikasin selle katki, harutasin küljest pitsid ja õlapaelad, ja tema märkis seda nähes: „su mõte oleks tõeliselt hiilgav ainult siis, poja, kui lisaksid sinna ka alukad!” ning otsekui pöördumaks tagasi tollesse tumma maailma, milles oma päevi veetis, lükkas ta prillid uuesti ninale ja pööras minult ära oma alles äsja uudishimust ja rõõmust säranud pilgu.
[...]
Juba
hirmugi pärast ei saa ma kuidagi unustada hetke, kui tundsin, et
keegi mind vaatab; just hirm söövitas selle mulle mällu.
Õigemini,
ega ma ise ka täpselt tea, kuidas see juhtus, sest see on üks kõige
saladuslikumaid ja seletamatumaid tajusid, et me siis, kui meid
vaadatakse, meist räägitakse või lihtsalt mõeldakse, pead pöörame
ilma seda ise teadvustamata, just suunas, kust tähelepanu
osutatakse, ja alles hiljem jõuab teadvusse, miks me õigupoolest
pead pöörasime, me olime seda aimanud, kuigi see ei lahenda
küsimust, mida me siis ikkagi aimasime? otsekui töötaksid meie
meeled tunduvalt peenemalt ja loomulikumalt kui meie teadvus,
täpsemalt, et meie teadvus võib töödelda ainult materjali ja
energiat, ja muidugi alati hilinedes ja seetõttu pidevalt ebakõlasid
ja kõhklusi tekitades, mida meie meeled talle pakuvad, ja ka nii
jääb ikkagi püsti küsimus, mis jõud, energia või aine see on,
mis suudab ka tõeliselt pikki vahemaid kattes anda ühe inimese
meeltele märku teise inimese meeletegevusest, mis sorti märguanded
need on, mida suudame kinni püüda ja ka ise välja paisata, kuigi
see meil teadlikult plaanis pole ja me ei tee näiliselt midagi muud,
kui vaatame teist, mõtleme tema peale või poetame mõne nipsaka
märkuse tema kohta äärmiselt vaikse häälega, ja ometi täitub
õhk millegagi, kaotab oma neutraalsuse, edastab selgeid sõnumeid,
vaenulikke või sõbralikke, ja tarvitsemata selle kohta isegi
teadvustatud seisukohta võtta, võime vastu võtta ka kõige
keerukamaid teadaandeid; ja ma ei usu sedagi, et ta oleks tahtnud mu
tähelepanu endale tõmmata, sest sellist kavatsust ei saanud nii
mõnelgi põhjusel ette kujutada, ta pilk oli seega vähemalt sama
teadvustamata kui minu pöördumine tema poole, kaks teadvustamatust
vaatas teineteisega tõtt, alasti, kaitsetult ja varjamatu aplusega,
pidime oma liigutustes olema äärmiselt ettevaatlikud, sest isegi
meie õpetajad laval seisid erakorralise leinatunni tõttu
liikumatult ega lasknud kuuldavale oma tavapäraseid manitsusi ega
karjunud „ärge võimelge seal taga!” või „kui sa kohe maha ei
rahune, poju, annan sulle niimoodi vastu tatti, et libised sellel
veel saali teise otsa!” ja olid sunnitud neid meeldetuletusi
asendama pilkudega, mis muutis vaikuse muidugi palju ähvardavamaks
ja rusuvamaks kui siis, kui neil oli voli jõhkralt karjuda; nad
märkisid kerge kulmukortsutuse või vaevu märgatavate noogutustega,
et teatavad korrarikkumised, silmapaistvad nihelemised või kuuldavad
naeruhirnatused ei jää tagajärgedeta, need jäetakse meelde,
selles võib kindel olla; tema aga kuulus meist just nende sekka, kes
liikusid ringi kõige märkamatumalt ega tõmmanud kunagi ega
millegagi endale kellegi tähelepanu, ta oli selleks liiga arg,
ärahirmutatud ja ennekõike häbelik, et oleks mõne üleastumise
või reegliterikkumisega riskinud, ja samas tundus ka kujuteldamatu,
et ta võiks mulle külge lüüa või selle külgelöömisega end
igavusest lõbustada, ma lihtsalt ei mõistnud ta pilku.
Sest
see pilk, niipea kui mul oli aega sellele mõelda, tõmbas mu
tähelepanu teiste seast endale just sellega, et ei tulenenud mingist
lapselikust tundlusest, ja seda tõestab piisavalt asjaolugi, et ta
suu ei veninud mu mõistmatult küsiva pilgu peale mitte kaitsvale
või selgitavale naeratusele, vaid ta ilme jäi liikumatuks ja isegi
ripsmed ei värahtanud, ent samas polnud selles ka mingit kohmakat
püüet teha tõsist nägu, ta lihtsalt oli tõsine; „mida see
plika mind sellise lolli pilguga jõllitab?” küsisin eneselt, ja
midagi sellist küsis kindlasti ka mu pilk, no ja kohe meenus mulle
ka too salmike, mida meil oli kombeks, kui tuju tuli, sellistes
kahtlastes situatsioonides kokkuleppelise enesekaitse- või
tõrjumismärgina üksteisele lugeda: „mis jõllitad, mis jõllitad,
kui peeretan, siis minestad!”, aga ta ei vastanud ka sellele, ei
mingit muutust, kuigi ta pidi märkama mu irvitust, mis talle
kindlasti reetis, mida mõtlesin, hakkasin ju peaaegu häälega
naerma; ometi pidin hoopis ise tajuma muutust, iseendas, ja ma ei
suutnud enam pöörata pead, tõmbusin tõsiseks, otsekui tuleks mul
äsjase kartuse ning värina ja kohe sellele järgnenud liialdatud
irvituse platsuvalt pinnalt laskuda lõpmatult halli vee pehmesse
massi, võõrasse ja ometi tuttavasse elementi, kus mulle ei jää
muud tuttavlikku kui too viimse võimaluseni avatud pilk, see
erakordseks nimetatav pilk, mis ei nõudle mingit mõju, ent saavutab
sellega ometi suurima mõju, millest puudub kõik harjumuslikult
eesmärgipärane ja mis ei soovi millenigi jõuda, midagi tõrjuda
ega vahendada, vaid püüab lihtsal ja loomulikul viisil kasutada
silmi selleks, milleks need loodud on, nägemiseks ja vaatamiseks,
paljastades end oma bioloogilise algupärani, vaatepildi peaaegu
neutraalseks omandamiseks, ja see tundus nõnda harjumatuna ja
sarnanes samas nii väga kõige sellega, mida ma seoses Krisztiániga
olin nii väga ihanud, aga edutult, sest ta leidis alati ettekäände,
see oli mulle väga tuttav; kuid sellegipoolest pidin teda
kahtlustama, juba kas või seepärast, et loomulikule omandamisele
suunatud avatud pilk erineb vaid kerge varjundi poolest pilgust,
mille oleme suunanud mõnele sisemisele protsessile, mistõttu me ei
märka, et me silm kedagi vaatab, ja kuna sisemine protsess tundub
olulisem, ei suuda ka me läätsed otsustada, kas suunata tähelepanu
sisemisele või välisele objektile, ja esitame seega inimesele, keda
näime vaatavat, elutuks tardunud ilmet, täiesti tahtmatult; kuid
ei! selles näos polnud ühtki märki, mis viidanuks sisemisest
tähelepanust tulenevale nüripilgulisusele, tema ilme jäi peenelt
suletuks ja ligipääsmatuks, ja ta pilk oli otsekui looma oma! ei
mingit kahtlust, ta vaatas mind, mitte kedagi teist, ta nägi mind,
ta tähelepanu oli suunatud vaid mulle.
Nägin
teda peade ja õlgade vahelt, ja kuna ta oli üks väiksemaid, seisis
ta esimeses reas, mina aga vaevalt kröömikese suuremana kolmandas,
me asusime teineteisest üsna kaugel, sest poisid ja tüdrukud seisid
võimlas eraldi pooltel, ja ta pilk ei pidanud seega ületama mitte
üksnes toda eikellegimaad, mis koolireeglite järgi kaht sugu
eraldama pidi ja kust muidu valusalt valju trummipõrina saatel ja
piduliku aeglusega kanti saali lintidega ehitud pioneerilippu, vaid
ta pidi pea ka veidi kuklasse ajama, ja ikkagi oli ta nõnda lähedal,
ta oli siin, minu ees, ja ma ei tea, kui palju aega kulus, enne kui
mu kahtlused hajusid, et need on siin, minu sees: pruuni naha
talvisest kahvatusest esile säravate silmade valge, peaaegu
haiglaselt tumedad ringid silmade ümber, kus veresooned kumasid
nõnda tugevalt läbi naha, et selle pruun paistis lausa sinakana,
pika ja peenikese ninakese all vägagi pisike suu, ülahuule
häbematult ülespoole kerivad kühmud ja laup, mida ma hiljem lausa
eraldi, erilise kirega armastasin, suviti selle ühtlaselt puhast
pruuni tooni, talviti aga laike, mida kutsusid esile luude kahvatud
piirjooned, mistõttu oimude pehmed õnarad tundusid veelgi
varjulisemate paikadena ja valgete klambritega kinnitatud juuksed
veelgi tumedamana; ta juuksed olid metsikud, tihedad ja tugevad, ja
sama lopsakad olid kulmud, mis kaardusid kaunilt üle silmade, kuid
nõnda erinevalt, et see näis lausa naeruväärne; selline see
tüdruk oligi, täpsemalt, sellisena ma teda toona nägin, nägin
seda ja veel ka ta kaela, mis valge pluusi avatud kaelusest välja
sirutus ja oli peaaegu poisiliku jõuga ettevaatlikku, langetatud ja
kõrvale pööratud asendisse tardunud; tema keha hakkasin silmitsema
märksa hiljem, tol hetkel tundus oluline tema pilk või ehk hoopis
pilgu vahetu ümbrus, nägu, kuid seegi kadus kiiresti ja asendus
teadvusekaotusele vägagi lähedase uduselt sooja tundega,
tundmusega, seisundiga, kindlustundega, et temagi tunneb parasjagu
sedasama, selle seisundi samasuse tundega, mis ei võtnud küll
sõnalist kuju, ei olnud ei mõtet ega keha, isegi pilku mitte, need
olid kontuurideks hajunud, kuid sellest, mis nende asemel oli, ei ole
võimalik rääkida.
Ta
silmad olid mu silmis, mu nägu tungis tema näkku, mu kael aga
tundis täpselt tema ohtu, pea kuklasse ajamise ja tema minu poole
pööramise riski, tema kaela, ja kuna isegi mitte ripsmete ja
laugude sulgumine ja avanemine ei saanud lõhkuda meie ühiseks
muutunud tähelepanu pidevust, siis jäi mulje, otsekui polekski me
kordagi silmi sulgenud, ja nii kadus ka selle pilgu aeg.
