Ta magas ema ja isa vahel,
oma voodit tal ei olnud. Kõrvuti paiknevate voodite äärelaudadele oli asetatud
vana beebikott, et kõva poleeritud puit ei suruks
valusasti vastu
külge. Psühholoogile oleks see vaatepilt pakkunud tõelist maiuspala, ent
psühholooge toona veel maal ei elanud. Oli talv, ema pani suleteki alla
soojaks aetud telliskivi.
Laps pistis jalad teki alla ja libistas need siis vastu ema reit. Ema
tundis väikseid külmi jalataldu, aga ei öelnud midagi. Ta arvas, et küll need
peagi üles soojenevad. Vanavanemad magasid teises toas. Vanemad saatsid lapse
tihtipeale nende juurde. Laps ei teadnud, mille pärast, aga ta
läks rõõmuga, sest isa ei jutustanud kunagi selliseid lugusid nagu vanaisa. Isa
jutustas ainult tõeliselt
juhtunud asjadest, näiteks sellest, kuidas nad sõdurina kõrtsis
käisid, seal jõid ja läksid ühe naise pärast kaklema. Mis pagana lugu see veel on,
mõtles laps
endamisi ja ootas päeva, kui ta jälle vana juurde saadetakse. Ja see
päev saabus lausa kaks korda nädalas.
Laps libistas end siis vana
kõrvale voodisse, ta mahtus sinna kenasti, sest vanaisa oli väikest kasvu mees, pealegi
ei komberdanud vanaisa öösiti ringi, sest ta oli väga väsinud.
Laps jõudis vaevu voodisse pugeda ja päkad
vastu vanaisa suruda, kui juba teatas, et ootab lugu. Lugu käis
sõjast ja sellest, kuidas nad venelaste vastu võitlesid ja mis juhtus, kui nad vangis
olid. Näiteks oli seal üks Saksa major, kes pühkis oma suurt käsnjat nina ja
pärast märkas, et nina oli jäänud taskurätikusse. Oli selline pakane, et nina
oli äkitselt ära külmunud, ütles vanaisa, ja et temalgi külmus üks varvas
ära. Laps ütles, et
tema jalad on ka täitsa jääs. See on midagi muud, ütles vanaisa. Ei ole, ütles
laps. No siis ei
ole, nõustus vana. Laps läks aina rohkem vanaisasse ja eelkõige toimusid
radikaalsed muutused tema peas. Kui ema hommikuti küsis, kas ta eile üht või
teist asja tegi,
näiteks kas tõi eile laudast munad ära, siis vastas laps, et ei toonud ta
midagi. Oleksin hea meelega toonud, aga ma ei saanud. „Miks sa ei saanud?“
küsis ema imestunult.
Sest ma olin vanaisaga sõjas, nähvas laps. „Kuskohas?“ küsis
ema.
Sõjas, ütles laps ja hakkas
otsekohe kirjeldama sõjalisi manöövreid. Kuidas nad rindel kuulirahest läbi jooksid
ja mitu võitluskaaslast langes. Neid ei saanud päästa, sest vaenlane
tulistas isegi Punase Risti masinaid, ta ei pidanud ei jumalast ega inimesest.
Käis halastamatu võitlus, veri voolas ojadena, tähendab, oleks voolanud, täpsustas
laps, kui väljas poleks olnud miinus kakskümmend ja veri poleks lumel otsekohe
jäätunud. Ema segas toitu pliidil edasi, vaatas last, seda väikest kindlameelset
kangelast, kelle silmad temast kahe sammu kaugusel leekisid. Ta tahtis
lapsele öelda, et nii see nüüd küll
ei olnud, aga ei öelnud midagi ja ainult naeratas veidi, mõeldes, et küll laps
kunagi tagasi tuleb.
Ainult isa rõhutas iga kord, et see ei ole tõsi, sest sa olid siin köögis
või hoovis, mitte sõjas. Last see aga ei seganud, sest ta ei suutnud võtta tõsiselt
sellise inimese juttu,
kes jutustas neid kõrtsilugusid.
Ühel õhtul ütles isa, et
laps vahetaks emaga kohad. „Miks?“ küsis laps.
Et voodi ei suruks vastu külge, ütles isa. Aga ma olen sellega ära harjunud, ütles
laps. Mis siis, ütles
isa. Ma lähen parem vanaisa juurde. Parem oleks, kui sa ei läheks,
ütles isa. Ei, ma lähen ikkagi, ütles laps. Ei, ütles isa jälle.
Las ta läheb, sekkus ema. Olgu, mine, ütles isa ja rahunes, sest ta ootas sellelt
õhtult midagi ja ootus
murdis isaliku ranguse. Laps läks vanaisa juurde ja juba nad
rääkisidki vanaga lugusid. Ka vanaisa kuulis nüüd vahel mõnest juhtumusest,
millest ta varem ei
olnudki kuulnud ja mis oli sündinud ainult lapsega, sest vana oli samal
ajal mõnes teises lahingus olnud.
Isa ütles ükskord vanaisale,
et ta ei räägiks lapsele enam sõjast, sest milleks peab lapse pead
täis toppima igasugu
saasta, mis pealegi veel pole tõsi. Aga see on tõsi, ütles vana.
Isegi siis ei peaks sa seda tegema, karjus isa. Vana vaikis. Ta
ei teadnud, milliseks kujuneb edaspidine elu mehega, kelle tema tütar oli majja
toonud.
Sõjapäevade või lausa
-nädalatega sumpas laps läbi külma talve, saabus
kevad ja sulas lumi, millel legendaarsed sündmused toimusid, lumevesi imbus maa
sooni pidi minema. Oli
ennelõuna, mehed tegid tööd ja kodus olid ainult
ema ja laps. Nad olid köögis, väljas oli veel külm, aga päike suutis köögiakna
juba jääst lahti sulatada.
Eelmisel nädalal, ütles laps, Matyi – Matyiks kutsuti nende koera,
kes oli nime saanud ühe kurikuulsa poliitiku järgi, kellele keegi ei julgenud
vastu vaielda,
ja nõnda oli hea koerale käratada, et Matyi, tee, et siit kaod.
Ühesõnaga, ütles laps, Matyi sai paljaskaelse kana kätte ja kui mina ei oleks
seal olnud, siis oleks
kanaga kööga olnud. „Millal see juhtus?“ küsis ema. Nädal või kaks
tagasi, ütles laps. Tõesti või? Ja sa nägid seda? Jaa, loomulikult, ma olin ju
seal. „Ja sa ei
olnudki sõjas?“ küsis ema. Laps seisis ja läks näost punaseks. Ei, ütles
ta, ma ei olnud sõjas. Ta seisis, häbi värvis tema näo veel punasemaks, ja oma osa
oli selles ka
valul, et ta oli saabunud tagasi maailma, kus pole suuri kangelasi ja
kus ei ela indiaanlasi, saabunud täpselt sellisesse maailma, millest jutustas isa ja
milles ei hakkagi juhtuma midagi erilist, või kui, siis kõige enam ehk
see, mis juhtub iga
väikese poisiga – ta kasvab suureks.
x