"Mälestuste raamatu" kajastusi

"Mälestuste raamatu" tõlke ilmumisest möödus aasta ja selle aja jooksul on teos saanud päris palju huvitavat tagasisidet ja tähelepanu. Tõlkijana pole ma ikka veel päriselt raamatust lahti saanud, see kummitab ikka veel kuskil kukla taga, isegi kui tööd on hoopis teised olnud. Veidi keerukas lugu sellega.
Toon siin ära kõik seni ilmunud arvustused ja mõned varasemad tekstid, neist on päris palju huvitavat leida. Ja mulle tundub, et neis ei öelda midagi sellist, mis võiks teose lugemise huviväärsust vähendada.

*
Reet Klettenberg käsitleb heas tutvustavas arvustuses "Nádasi tihnik" romaani mõningaid olulisemaid aspekte (tegevustik, sündmuspaigad, jutustajad, sisemonoloogid, samastumine, mäletamine, keelelisus), teose saamislugu ja kohta Nádasi loomingus, samuti on veidi juttu tõlkest. Lisaks muudab Reeda arvustuse huvitavaks see, et ta lähtub lugemisel ühtsuse printsiibist, räägib homogeensest jutustamistehnikast (mida tavaliselt ei märgata või hinnatakse peatükkide erinevusi üle) ja Miklós Győrffy jälgedes sellest, et Nádasil ei eksisteeri ei vaimu ja mateeria ega keha ja hinge kahesust, mistõttu saab Nádas hingest rääkida keha poeesia kaudu. Viimane on üks retseptsioonis rohkelt arutatud punkte ja sellele saab teosest leida nii poolt- kui vastuargumente, aga igal juhul on see põnev lugemisviis. Ja rõõmu tegi ka üks pai kujundaja Marisele.

Kuidas jagada oma mälestusi nii, et teine inimene meid nende kaudu mõistaks? Nádasi käsitluses on seegi vaat et füüsiline toiming, otsekui millegi asetamine teise sisse: „Rääkida saab ainult millestki konkreetsest, aga mina tahtsin talle korraga ära rääkida kõike, tervikut korraga, asetada terviku tema kehasse ja anda üle, öökida selle temasse oma suures armastuses, aga kus see ihaldatud tervik algab ja lõpeb? kuidas on tervik võimalik mu kehast ilmajäetud ja mu keelelgi vaevalt painduvates võõrastes sõnades? / Olin sellest kõigest seni vaikinud, ma polnud sellest kunagi rääkinud, mitte kellelegi, et sellest ei saaks mingit seiklusjuttu, ei saaks muinasjuttu sellest, mis polnud muinasjutt, et ma ei saaks seda sõnadega faabulaks mahendada; oleksin pidanud selle pigem elusalt mälu krüpti matma, sest ainult seal oleks võinud sellele hea ja segamatu koha leida“ (lk 570–571).

*
Eriti suurt rõõmu valmistas Andrei Ivanovi pikk ja süvenev essee "Péter Nádasi "Mälestuste raamat": Ida-Euroopa kehaeepos kommunistliku ajastu katkemiskohas" Vikerkaares 3/2016. Siin oli mulle palju põnevat, millele ma polnud teost tõlkides tulnud ja mille kohta pole ma ka mitte kuskilt mujalt lugenud. Ivanov nimetab "Mälestuste raamatut" kaheksakümnendate ungari - ja ka üldse tolleaegse - kirjanduse kohta mõeldamatuks teoseks ja arutab kaasa rohkem kui kahekümne tõlgendajaga maailma eri otstest, harutab tegelasvõrke, avab Nádasi ihukeele ja kirjutamisviisi saladusi, vaatleb detailide rolli sellises sümfoonilises kirjutuslaadis, vaimustub justkui muuseas pillatud universaalidest ja eelkõige supleb mõnuga teoses keeles. Kirjutan sellest esseest mõne kuu pärast siin blogis lähemalt, aga seni tooksin välja ühe lõigu tema esseest, mis minu meelest seletab ülimalt hästi teose olemust ja võiks ju mõjuda ka omamoodi rahustusena lugejale:

Mulle tundub, et Nádas loob tegelasi kõige sagedamini iseendast, vaadeldes iseennast (tema tegelasi võib tihtipeale tabada sellelt, et nad silmitsevad oma peegelpilti, uurivad vahetult oma keha või näevad ennast teistes); mõtteid kuulatades, tundelõnga kiududeks näppides "tõrjub" ta vaatlusobjektist - olgu siis tegemist keha, tunde, emotsiooni, mõtte või mälestusega - enese kuju, võõrandub iseendast (oma tunnetest, emotsioonidest, mõtetest, mälestustest), usaldab oma subjektiivsuse edasi teisele, too aga, otsekui järgides autori käsku, "annab" teosed edasi oma armastatule Krisztiánile. Selles eemale asetumises peitubki tema kirjutamistehnika saladus: hoolimata intiimsusest lubab selline sisemine distantsi jahedusest kantud proosa [...] autoril narratiivi "teise" jutustaja režiimile ümber lülitada ning neid võinuks olla mitte kolm-neli, vaid ka seitse-kaheksa. [...] Jutustaja märkmed on "kahestumise mäng", seepärast oleks autor võinud "Mälestuste raamatu" vabalt nimetada "Peegelduste raamatuks", mida saab lugeda jutustajate vaheldumist pingsalt jälgimata ning kui jutujärg käest libisema kipub, meelt heitmata lihtsalt edasi lugeda: kõik otsad jooksevad nii või teisiti lõpuks kokku.

*
Ka Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ilmusid tutvustavad kirjutised: Kärt Keldri "Ungari ajaloo tundmuste psühhogramm" ja Erik Aru "Kesk-Euroopa ajalugu läbi ihupooride". Erik Aru lause "Mälestuste raamat" on ideaalne teose oma intellektuaalse tõsiseltvõetavuse näitamiseks võib vist kanda lugemisaja puuduse arvele, aga needki puudutavad lühidusest hoolimata raamatu peamisi tõukejõude.
Romaanist on aga saanud eesti keeles lugeda juba mitmes varasemas kirjutises. Kõige pikemalt on "Mälestuste raamatut" käsitlenud Hannu Launonen artiklis "Ungari postmodernistlik romaan: näiteid ja tausta" (Keel ja Kirjandus 7/1996). Ajastule tüüpilisest otsib Launonen romaanist eelkõige postmodernistlikke jooni, aga rakendab ka põnevaid semiootilisi analüüsimudeleid. Lisaks leiab artiklist romaani esimesed eesti tõlkekatkendid, need on teinud üks läbi aegade paremaid ungari keelest tõlkijaid Leidi Veskis.

["Mälestuste raamat"] asetab keskpunkti inimese teistsugususe, mis tekib oma eripära mõistmisest. Teoses pöördutakse pidevalt tagasi inimese semiootilise staadiumi juurde, lapse ja ema vahelise kontakti juurde [...] Sümboolne, järelikult isa Seadus tõugatakse võimult. Nádasi teos korraldab ümber terve ja haige, õige ja vale, normi ja sellest kõrvalekalduva vahelised suhted. See tõlgendab erisugususe mõistmisest johtuvaid tundeid, hirmu, tülgastust, lämbumist, aga ka rõõmu ja lõtvumist.

Vikerkaare Paneuroopa erinumbris 7-8/2010 kirjutas Katharina Raabe artiklis "Kui udu hajus" raudse eesriide taguse Kesk-Euroopa kirjanduse jõudmisest Saksamaa raamatuturule pärast Berliini müüri kukkumist ja Nádasi "Mälestuste raamatu" eduloost. Raamat ilmus saksa keeles 1991. aastal ja tõi kaasa laiema huvi Ida-Euroopa kirjanduse vastu, esimese aastaga müüdi 25000 eksemplari ja kriitikud kirjutasid ülistavaid artikleid. Raabe kirjutab visandlikult ajaloo ja keha suhetest romaanis ja imestab vaimustunult, kust võttis Nádas meelerahu ja järjekindluse luua "individuaalsus", mis oma komplekssuses ilmutab kõiki neid jooni, mida Adorno omistas arenenud ja peenekoelisele hiliskodanlikule subjektile? Aga veel:

Kas on pärast Prousti veel kusagil nähtud teise inimese meelelis-erootilisi tajusid ligilähedaseltki nii subtiilselt, nii õrna, hõõguva intensiivsusega kirjeldatuna? [...] Uudne oli tolles raamatus radikaalne katse näidata subjekti kõige intiimsemaid tundeelamusi paigana, kus mängitakse läbi ühiskondlikud repressioonid, ideoloogiline vägistamine. Diktatuuri all on just "reegleid eiravad tunded" inimeseks olemise mõõdupuuks. Vasakäärmuslaste juhtlause 1968. aastal - isiklik on poliitiline - ei pidanud arvatavasti kordagi silmas sedalaadi valu, mis tegelikult sellele esmakordselt täpse mõtte annab: üksikisiku moondumine, hirm reeta ja olla reedetud, lahkheli autoriteedile kuuletumise ja lõbu vahel, õnne, häbi ja süümepiinade omavaheline segunemine jõuavad välja erootilisse sfääri.

Selles romaanis tegutsevad isiksused, sõlmuvad konfliktid, mille taolisi kaasaegsete läänesaksa autorite raamatutest asjatult on otsitud: isiksused, kel tuleb vastamisi seista oma surelikkuse, armastuse hukatusliku jõu, reetmise, viha ja ennekõike süüga. Kirjeldada elu sotsialismi ajal enesevaatluse poeetilis-spekulatiivsete vahenditega, kaotamata hetkekski pidepunkti tõelisusega, ent jätmata unarusse ka unistuste dimensiooni - see kirjaniku fantaasia ja kriitilise intellekti saavutus pani paika uued mõõdupuud: kui selletaolisi raamatuid edaspidigi loota võis, siis ootasid ees uued ajad.

Vikerkaares 3/2015 kirjutas Andrei Ivanov artiklis "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai" Krasznahorkai loomingust, põhiliselt romaanidest "Saatanatango" (mis loodetavasti peagi eesti keeles ilmub) ja "Vastupanu melanhoolia", kuid rääkis muu hulgas ka oma vene intellektuaalidest sõprade vaimustusest "Mälestuste raamatu" vastu:

Eelmisel aastal ilmus ühe teise suurepärase ungari kirjaniku Péter Nádasi suure romaani „Mälestuste raamat“ vene tõlge (tema vaimustav jutustus „Ühe perekonnaromaani lõpp“ tõlgiti vene keelde juba 1991. aastal, eesti keelde aasta varem; see jutustus väärib eraldi esseed), ning paljud mu tuttavad ahmivad seda lugeda, ei taha rääkida kellestki muust kui ainult Péter Nádasist. Üks mu sõber, agorafoob, isegi kutsub mind endaga kahenädalasele Berliini-tripile, lubab kõik kinni maksta: nii suur soov on tal näha Berliini, mida Nádas on nii oskuslikult kirjeldanud.

Ja tõepoolest, Leidi Veskise tõlgitud "Ühe perekonnaromaani lõpp" on tõepoolest vaimustav lühiromaan ja sellest on blogimaailmas ka üks väga hea tekst: Mudlum on talle omase vägevusega pannud kirja oma lugemiselamuse.

Lühidalt on "Mälestuste romaani" juures peatunud ka Tiiu Kokla järelsõnas oma tõlkele Péter Nádasi ja Richard Swartzi esseistlikust vestlusest "Kahekõne". Ka sealt üks kena tsitaat:

Võib öelda, et ["Mälestuste raamat"] on ideoloogiatest märgistatud sajandi siseajalugu, üksmeelselt tunnustatud suurteos Euroopa kirjanduse mastaabis.

Ja last but not least - pika lõigu on raamatule pühendanud ka Ivar Sinimets oma mahukas "Ungari kirjandusloos mitteungarlastele", kus ta käsitleb romaani elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödiana, viitab Nádasi mitmetahulisele suhtele Thomas Manni loominguga ja mainib ka, et "Mälestuste raamat" oli üks esimesi Ungari teoseid, mis rääkis halastamatult ja avalikult 1956. aasta revolutsioonist selle tegeliku nimega.

----------
Aga muidugi tegi rõõmu ka Vikergallupist leitud lause:

PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti viiel korral esile PÉTER NÁDASI romaani „MÄLESTUSTE RAAMAT“ (tlk Lauri Eesmaa, Iselugu).

Ja muidugi see jahmatus:

Aga tahaksin ka tänada Vikerkaare toimetust, kes tellis minult märtsikuisesse Vikerkaarde Péter Nádasi essee "Jumalik osa, inimlik tervik" tõlke. Selle alguses on üks õige nádaslikult kõikehaarav lause sellest, kuidas seada kokku "Mälestuste raamatu" laadseid tekste: 

Kasutasin selles teoses oma kunagisi elamusi ja teiste elamuste meenutusi otsekui oma käe järgi tehtud riistapuid. Jälgisin riistapuu näidikult, mida võib mu kujutletud jutus juhtuda ja mida ei või. Nõnda seadsingi teiste lapsepõlve kokku omaenese lapsepõlvest.

Lugesin sellekohast kirjandust, nii belletristlikku kui ka teaduslikku. Analüüsisin kujutluses ja kogemuses tehtud mõõtmiste tulemusi ja määratlesin nende põhjal erinevuste ja samasuste mõjuväljad. Kogemustes avaldunud samasuste analüüs tõi nähtavale üksikisiku liikumise alusvormid. Kogemustes avaldunud erinevuste analüüs tõi nähtavale kogukonna seisukorra alusvormid. Ja nende kahe võrdlus tõi nähtavale olustiku, milles üksikisik oma kavatsustega liigub.

Nii lihtne see ongi. (lk 800)

Tõlkija Hääle uus number!

Ühel viimaste aastate kõige toredamal kultuurilisel algatusel, ajakirjal Tõlkija Hääl on ilmunud uus, järjekorras neljas number. 236 (!) lehekülge suurepärast sisu - artiklid Alari Allikult, Kalju Kruusalt, Marju Lepajõelt, Made Luigalt, Aare Pilvelt, Jaanika Pällilt, Rein Raualt, Kaia Sisaskilt ja Triinu Tammelt, vestlus vene kirjanduse tõlkimisest, intervjuud Jan Kausi, Joel Sanga ja Ülle Udamiga, lisaks Kersti Undi ja Piret Saluri küsimused mulluse Kulka tõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Viimastele vastasin minagi, kopeerin siia ühe vastuse küsimusele, mida on minult niikuinii väga tihti küsitud:

Miks valisite tõlkimiseks just selle teose?

Lauri Eesmaa: Kui uskuda Susan Sontagi sõnu, et Péter Nádasi „Mälestuste raamat“ on 20. sajandi lõpukümnendite maailmakirjanduse võimsaim romaan, siis võiks ju öelda, et oli ainult aja küsimus, millal see teos ka eesti keeles ilmub. Lihtsalt kartsin, et selle tõlkimise võimalus avaneb mul alles saja aasta pärast.

„Mälestuste raamatu“ juures lummas sedavõrd palju asju, et ei teagi, kust otsast alustada, ilmselt seisnebki selle võlu teose komplekssuses, läbitöötatuses ja haardes ükskõik millisel tasandil, teemade käsitluslikus ja kirjutuslikus vabaduses. Nádas hakkas romaani kirjutama 1973. aastal (ta oli siis kõigest 30aastane!) ehk ajal, kui ta suurepärane lühiromaan „Ühe perekonnaromaani lõpp“ (1977, e.k 1990, tlk Leidi Veskis) polnud juba mitme aasta jooksul saanud avaldamisluba ega paistnudki, millal seda anda suvatsetaks. Ja mitte liiga praktilise mõistuse ja samas oma võimekust tundva loomuse reaktsioon sellises situatsioonis võikski ju olla: võtan suurelt ette, eiran ajastu ja võimurite absurdset tahet. Teos on stilistiliselt täiuslik kodanlik punktegu reaalsotsialismi olustiku vastu, ainult et traditsioonilise kodanluse jaoks vägagi ebamugavate küsimusepüstitustega. Kõlab neetult suurelt, ent Nádas on võtnud vaatluse alla kogu senise õhtumaise romaanikirjutuse traditsiooni ja nii pole mingi ime, et teose ühe liini prototüübiks on noor Thomas Mann, kodanlase musternäide ja Nádasi noorpõlve õpetajakuju, kellele ta hiljem heitis ette pelka stilismi ja pinnapealsust inimese kujutamisel, soovides enda romaanis esile tuua Manni teoste põhjal kujutluses kujundatud pildi sellest, millest Mann ja õhtumaine kirjandus tema sõnul vaikivad (ja romaani läbivat läbinägelikkust iseloomustab, et pildi paikapidavuses sai Nádas veenduda alles tunduvalt hiljem, seitsmekümnendate lõpust alates ilmunud Manni päevikuid lugedes).

Romaani põhiteemadeks võiks nimetada lähedust ja eneseotsingut teise teisesusest, alussituatsiooniks aga seda, kui üks inimene vaatab teisele silma. Ent romaani eripära on see, et Nádas hoiab kõiki teemasid käsitledes rõhutatult pilku inimese kehalisusel ja meelelisusel kõige laiemas mõttes – see on see kuulus Nádasi ihukeel, mis on ühtviisi meisterlikult välja töötatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Esimesel lugemisel olin vaimustatud, kuivõrd kaugele oli Nádas suutnud minna lapsepõlve ja selle meelelise avatuse kujutamisel, ja ma ei tea autorit, kes oleks puudutuse fenomeni sedavõrd täpselt kirjeldanud. Loomulikult jõuab ta siin kirjelduskeele piiridele ja kompleksse inimesekäsitluse juures paradoksidesse, ent ta kasutab neid meisterlikult ära, otsib peegelduste, antiikmütoloogia ja -filosoofia, keelest kumavate vanade tunnetusviiside jne abil teed edasi, romaani otsingulisus on kindlasti üks teose kõige köitvamaid külgi. Ja selle kõigega liitub veel keeleline ja vormiline bravuur, teose keel ja vorm teevad peegelduste, rütmide, kõlade, süntaksi, etümoloogiliste, meeleliste jne kihistustega kord vedades, kord ilmestades kongeniaalselt kaasa kogu romaani temaatilise poole, Nádas tematiseerib meelelisuse ka lugemistajus. Lõppkokkuvõttes kujuneski tõlkimisel kõige suuremaks raskuseks see, et tema keerukatest lausetest – ja lause tähendab siin lõiku, Nádas ütleb, et proosa algab ümaraks vormitud lõikudest ja nendevahelisest rütmist – saada kätte teatav lihtsus: romaani võib küll täiega sukelduda, aga samas on sellel ka üks vägagi kerge ja kiire lugemistasand, millega tuleb tõlkijal samuti arvestada, „Mälestuste raamat“ pole kaugeltki kontimurdev lugemisvara.

Katkend Péter Nádasi „Mälestuste raamatust”

Jah, lumi oli juba peaaegu täiesti ära sulanud, kui see kõik meie vahel ühel igas mõttes märkimisväärsel päeval algas, sula oli aeglane, talv oli olnud karm, ja see, mille päike päeval üles sulatas, külmus öösiti taas, järk-järgult oli näha, et kevad on käes, algul sulasid ainult katuste lumepadjad ja korstnate mütsikesed, puudel tuulest kristallkõvaks muutunud klombid, öösel aga kasvasid räästaste külge pikad jääpurikad, mis päeval vägevalt tilkusid ja lume maa peal oma külma veega kokku langema panid, algul ainult majade ümbruses, jääpurikaid sai alla lükata, need olid imedes mõnusalt külmad ja rennides mädanev lehesodi ja aukude rooste olid jääle andnud omapärase maitse, see meeldis meile, ja öösel tekkis lumele ka õhuke jääkirme, millel oli hea käia, see praksus taldade all ja sellele sai jälgi jätta, kuni pärast mõnd mahedat päeva kõik elama hakkas, tilkus, praksus, kuivas, raksus, voolas, puderjaks tõmbas, vulises ja linnud laulu lahti lõid; ning seegi oli niisugune veeaurust küllastunud tilkuv mahe päev, taevas oli täiesti selge ja sinine, pidime ennelõunase pika vahetunni ajal klassikaupa alla võimlasse marssima, vaikselt seisma, otse ette vaatama, mitte liigutama, pead mitte keerutama, ning kui hurmav leina demonstratiivne hiilgus ka oli, vaadati ikkagi pead pööramata, vaid silmanurgast seda rahulikku sina seal kõrgete akende taga liigutustest kahisevas vaikuses, ja võimlas oli ka lava, bordoopunane eesriie oli ette tõmmatud ning kogu õpetajaskond seisis laval, muidugi mõista samuti liikumatult.

Oli Stalini matmise tund, mil palsameeritud keha leinamaja marmorsaalist mausoleumi üle viidi.

Kujutlesin mingit tohutu suurt, haaramatult suurt ja peaaegu täiesti pimedat saali, niivõrd suurt, et seda võiks nimetada pigem katusega väljakuks, jah, saaliks, seda sõna oli mõnus mekkida, ehkki mitte sugugi just nii tavalist saali kui, ütleme, vaksali ootesaal, vaid kus seisavad marmorsambad nagu puud metsas, sirutudes tihedalt üksteise kõrval kõrgusse, ja ülalgi on pime ja ruum nii kõrge, et kassettlage pole nähagi; pole kosta ühtki sammu, kellelgi pole luba sinna sisse astuda ja kes julgekski sinna sisse astuda, et sammukaja müraga vaikust häirida, ja seal, saali või väljaku kõige kaugemas seinas lamab lavatsil tema; kujutlesin mingit lihtsat musta poodiumi, põhimõtteliselt nagu voodit, mida võib pigem aimata kui näha, sest kitsast uksest ei valgu saali nii palju valgust, et see võiks saali valgeks muuta, vahetevahel lööb kergelt heiklema marmor, noobli tekstuuriga hallikaspruun marmor, veikleb sammaste peegelsile kumer pind ja põrand, ja ei ühtki küünalt ega lampi; see kujutlus oli nõnda tugev ja ilmekas, et suudan selle praegugi ilma vähimagi pingutuseta silme ette manada ilma ühtki hilisemat, vahest iroonilistki täiendust tegemata: kujutasin ette, et kogu maailm seisab sel tunnil selles vaikuses ja et isegi loomad tajuvad inimeste kurjakuulutavat vaikimist ja on üllatusest vaiki jäänud, ent ta surma ei tajunud ma mitte kustumisena, vaid selle pühalikkuse äärmiste piirideni jõudnud, viimse, kõige valjema kaikumisena, kogu selle austuse, rõõmu, igatsuse ja armastusest õhkamise kõmana, mis seni polnud saanud sellise jõuga kõlada, kuid nüüd sai vallanduda, sel hingematval surmahetkel! ja mu kujutlust ei seganud isegi see, et võimlassegi kostis räästaste ümber lendavate varblaste rõõmsat säutsumist, vareste ükskõikset kraaksumist; ja siis seda kohutavat hulka vaikust, ma püüdsin kujutleda, kuidas kõigi maailma inimeste ja loomade vaikimine üheksainsaks vaikuseks tiheneb, püüdsin kujutleda selle vaikuse mõõtmeid ja üldse leida sedavõrd suurele vaikusele mingitki mõistusega haaratavat mõõtühikut, sest me teadsime, et väljaski ei liigu sel hetkel miski, liiklus on seisma jäänud, autod ja trammid ootavad, rongid passivad vabadel liinidel ja inimesed on tänavatelt kadunud, või kui keegi seal viibibki, peab ta sel hetkel, kui sireenid uluma hakkavad, liikumatuks tarduma, ja ma mõtlesin, et nii nagu üksikud mürad sulavad kokku, nii nagu linnamüra võib teatavast kaugusest kuulda pideva seotud surina ja pominana, tuleb ka tollel vaikimisel kuidagi kokku sulada, et see kostaks ka sinna, pimedasse marmorsaali, et tungiks sinnagi, et maailm on vaiki jäänud, kuigi ta ei kuuleks enam seda vaikustki, ja kuidas võib olla, kui ei kuule enam vaikustki, olla surnud; ent selles punktis muutus mu lihvitud kujutlus ikkagi äärmiselt häguseks, sest teadsin, et ta pole mitte lihtsalt surnud, mitte sama tavalisel kombel surnud nagu kõik teised, kes lihtsalt mulla alla pannakse ja seal ära kaovad, vaid et palsam hoiab teda alles ja pühitseb, ja samas tundus kogu see palsameerimine väga tumeda, rõhuva ja mõistetamatu asjana, millele olnuks parem mitte mõelda, ning ehkki ma püüdsin mõtteid sellelt keelatud alalt minema juhtida, erutas see mind igal juhul rohkem kui ta surm, nii et pidin aina sellele mõtlema, sellele saladuslikule palsameerimisele, mis langes osaks ainult suurimaist suurimaile, võib-olla Egiptuse vaaraodele? ja kui ma siis lõpuks vanaisalt palsameerimise kohta uurisin, sest arvasin, et ta teab oma vaikse loomu tõttu kõike, püüdes vastust saada ka küsimusele, miks just tema ja vaaraod ja mis seos on tema suuruse ja vaaraode suuruse vahel, ja ma küsisin seda veidi piinava südamega, kuna aimasin, et vastus tuleb terav ja pilkav, sest ta rääkis niimoodi kõigest, ja ma tõepoolest sain rikkamaks vastuse võrra, mis mitte ei lahendanud mu moraalseid kahtlusi selle tegevuse suhtes, vaid pigem suurendas neid: „Oi, see on üks vägev leiutis!” kostis vanaisa tugeva häälega, puhkes äkitselt naerma ja võttis nagu alati, kui rääkima hakkas, prillid ninalt, „palun väga, see asi käib nii, et kõik siseorganid, mis kergesti riknema kipuvad, see tähendab, maks, kopsud, neerud, süda, soolikad, magu, põrn, sapp, ja oot, mis veel? jaa, muidugi, aju ka, kui sellest üldse veel midagi alles on, tuleb kenasti välja võtta, kuid enne tuleb veel ka veri soontest välja pumbata, eeldades, et see veel hüübinud pole, sest verigi läheb ju kergesti riknema, ja siis, kui kehasse pole jäänud enam ainsatki pehmet asja, ja ma arvan, et isegi silmamunad võetakse aukudest välja! ja jäänud on ainult nahk, liha ja kondid ehk siis vaid nii-öelda larhv! siis prepareeritakse teda mingi keemilise ainega, muidugi mõista nii seest kui väljast, aga ära küsi, mis ainega, sest seda ma ei tea, ja siis topitakse ta tugevasti täis ja õmmeldakse hoolikalt kinni, umbes nagu vanaema pühapäeviti täidetud kana teeb, ei midagi keerukat!”, justkui polekski ta mõelnud, või kui mõtles, siis poleks teda huvitanud, miks ma seda üldse küsin, tähendab, kelle kohta see tegelikult käib, ta ei öelnud enam midagi ja jäi lihtsalt vait, leevendamata oma lühikest monoloogi ainsagi sõna või märkusega, naeratus ta huulilt kadus ja ta säilitas sellesama kuivuse ja asjalikkuse mis tol surmapäevalgi, mil ma kapist mõnd musta värvi riiet otsisin, et järgmisel päeval kooli seinalehte sobival viisil kaunistada, ent ei leidnud midagi muud kui vanaema vana siidkombinee, nii et lõikasin selle katki, harutasin küljest pitsid ja õlapaelad, ja tema märkis seda nähes: „su mõte oleks tõeliselt hiilgav ainult siis, poja, kui lisaksid sinna ka alukad!” ning otsekui pöördumaks tagasi tollesse tumma maailma, milles oma päevi veetis, lükkas ta prillid uuesti ninale ja pööras minult ära oma alles äsja uudishimust ja rõõmust säranud pilgu.

[...]

Juba hirmugi pärast ei saa ma kuidagi unustada hetke, kui tundsin, et keegi mind vaatab; just hirm söövitas selle mulle mällu.

Õigemini, ega ma ise ka täpselt tea, kuidas see juhtus, sest see on üks kõige saladuslikumaid ja seletamatumaid tajusid, et me siis, kui meid vaadatakse, meist räägitakse või lihtsalt mõeldakse, pead pöörame ilma seda ise teadvustamata, just suunas, kust tähelepanu osutatakse, ja alles hiljem jõuab teadvusse, miks me õigupoolest pead pöörasime, me olime seda aimanud, kuigi see ei lahenda küsimust, mida me siis ikkagi aimasime? otsekui töötaksid meie meeled tunduvalt peenemalt ja loomulikumalt kui meie teadvus, täpsemalt, et meie teadvus võib töödelda ainult materjali ja energiat, ja muidugi alati hilinedes ja seetõttu pidevalt ebakõlasid ja kõhklusi tekitades, mida meie meeled talle pakuvad, ja ka nii jääb ikkagi püsti küsimus, mis jõud, energia või aine see on, mis suudab ka tõeliselt pikki vahemaid kattes anda ühe inimese meeltele märku teise inimese meeletegevusest, mis sorti märguanded need on, mida suudame kinni püüda ja ka ise välja paisata, kuigi see meil teadlikult plaanis pole ja me ei tee näiliselt midagi muud, kui vaatame teist, mõtleme tema peale või poetame mõne nipsaka märkuse tema kohta äärmiselt vaikse häälega, ja ometi täitub õhk millegagi, kaotab oma neutraalsuse, edastab selgeid sõnumeid, vaenulikke või sõbralikke, ja tarvitsemata selle kohta isegi teadvustatud seisukohta võtta, võime vastu võtta ka kõige keerukamaid teadaandeid; ja ma ei usu sedagi, et ta oleks tahtnud mu tähelepanu endale tõmmata, sest sellist kavatsust ei saanud nii mõnelgi põhjusel ette kujutada, ta pilk oli seega vähemalt sama teadvustamata kui minu pöördumine tema poole, kaks teadvustamatust vaatas teineteisega tõtt, alasti, kaitsetult ja varjamatu aplusega, pidime oma liigutustes olema äärmiselt ettevaatlikud, sest isegi meie õpetajad laval seisid erakorralise leinatunni tõttu liikumatult ega lasknud kuuldavale oma tavapäraseid manitsusi ega karjunud „ärge võimelge seal taga!” või „kui sa kohe maha ei rahune, poju, annan sulle niimoodi vastu tatti, et libised sellel veel saali teise otsa!” ja olid sunnitud neid meeldetuletusi asendama pilkudega, mis muutis vaikuse muidugi palju ähvardavamaks ja rusuvamaks kui siis, kui neil oli voli jõhkralt karjuda; nad märkisid kerge kulmukortsutuse või vaevu märgatavate noogutustega, et teatavad korrarikkumised, silmapaistvad nihelemised või kuuldavad naeruhirnatused ei jää tagajärgedeta, need jäetakse meelde, selles võib kindel olla; tema aga kuulus meist just nende sekka, kes liikusid ringi kõige märkamatumalt ega tõmmanud kunagi ega millegagi endale kellegi tähelepanu, ta oli selleks liiga arg, ärahirmutatud ja ennekõike häbelik, et oleks mõne üleastumise või reegliterikkumisega riskinud, ja samas tundus ka kujuteldamatu, et ta võiks mulle külge lüüa või selle külgelöömisega end igavusest lõbustada, ma lihtsalt ei mõistnud ta pilku.

Sest see pilk, niipea kui mul oli aega sellele mõelda, tõmbas mu tähelepanu teiste seast endale just sellega, et ei tulenenud mingist lapselikust tundlusest, ja seda tõestab piisavalt asjaolugi, et ta suu ei veninud mu mõistmatult küsiva pilgu peale mitte kaitsvale või selgitavale naeratusele, vaid ta ilme jäi liikumatuks ja isegi ripsmed ei värahtanud, ent samas polnud selles ka mingit kohmakat püüet teha tõsist nägu, ta lihtsalt oli tõsine; „mida see plika mind sellise lolli pilguga jõllitab?” küsisin eneselt, ja midagi sellist küsis kindlasti ka mu pilk, no ja kohe meenus mulle ka too salmike, mida meil oli kombeks, kui tuju tuli, sellistes kahtlastes situatsioonides kokkuleppelise enesekaitse- või tõrjumismärgina üksteisele lugeda: „mis jõllitad, mis jõllitad, kui peeretan, siis minestad!”, aga ta ei vastanud ka sellele, ei mingit muutust, kuigi ta pidi märkama mu irvitust, mis talle kindlasti reetis, mida mõtlesin, hakkasin ju peaaegu häälega naerma; ometi pidin hoopis ise tajuma muutust, iseendas, ja ma ei suutnud enam pöörata pead, tõmbusin tõsiseks, otsekui tuleks mul äsjase kartuse ning värina ja kohe sellele järgnenud liialdatud irvituse platsuvalt pinnalt laskuda lõpmatult halli vee pehmesse massi, võõrasse ja ometi tuttavasse elementi, kus mulle ei jää muud tuttavlikku kui too viimse võimaluseni avatud pilk, see erakordseks nimetatav pilk, mis ei nõudle mingit mõju, ent saavutab sellega ometi suurima mõju, millest puudub kõik harjumuslikult eesmärgipärane ja mis ei soovi millenigi jõuda, midagi tõrjuda ega vahendada, vaid püüab lihtsal ja loomulikul viisil kasutada silmi selleks, milleks need loodud on, nägemiseks ja vaatamiseks, paljastades end oma bioloogilise algupärani, vaatepildi peaaegu neutraalseks omandamiseks, ja see tundus nõnda harjumatuna ja sarnanes samas nii väga kõige sellega, mida ma seoses Krisztiániga olin nii väga ihanud, aga edutult, sest ta leidis alati ettekäände, see oli mulle väga tuttav; kuid sellegipoolest pidin teda kahtlustama, juba kas või seepärast, et loomulikule omandamisele suunatud avatud pilk erineb vaid kerge varjundi poolest pilgust, mille oleme suunanud mõnele sisemisele protsessile, mistõttu me ei märka, et me silm kedagi vaatab, ja kuna sisemine protsess tundub olulisem, ei suuda ka me läätsed otsustada, kas suunata tähelepanu sisemisele või välisele objektile, ja esitame seega inimesele, keda näime vaatavat, elutuks tardunud ilmet, täiesti tahtmatult; kuid ei! selles näos polnud ühtki märki, mis viidanuks sisemisest tähelepanust tulenevale nüripilgulisusele, tema ilme jäi peenelt suletuks ja ligipääsmatuks, ja ta pilk oli otsekui looma oma! ei mingit kahtlust, ta vaatas mind, mitte kedagi teist, ta nägi mind, ta tähelepanu oli suunatud vaid mulle.

Nägin teda peade ja õlgade vahelt, ja kuna ta oli üks väiksemaid, seisis ta esimeses reas, mina aga vaevalt kröömikese suuremana kolmandas, me asusime teineteisest üsna kaugel, sest poisid ja tüdrukud seisid võimlas eraldi pooltel, ja ta pilk ei pidanud seega ületama mitte üksnes toda eikellegimaad, mis koolireeglite järgi kaht sugu eraldama pidi ja kust muidu valusalt valju trummipõrina saatel ja piduliku aeglusega kanti saali lintidega ehitud pioneerilippu, vaid ta pidi pea ka veidi kuklasse ajama, ja ikkagi oli ta nõnda lähedal, ta oli siin, minu ees, ja ma ei tea, kui palju aega kulus, enne kui mu kahtlused hajusid, et need on siin, minu sees: pruuni naha talvisest kahvatusest esile säravate silmade valge, peaaegu haiglaselt tumedad ringid silmade ümber, kus veresooned kumasid nõnda tugevalt läbi naha, et selle pruun paistis lausa sinakana, pika ja peenikese ninakese all vägagi pisike suu, ülahuule häbematult ülespoole kerivad kühmud ja laup, mida ma hiljem lausa eraldi, erilise kirega armastasin, suviti selle ühtlaselt puhast pruuni tooni, talviti aga laike, mida kutsusid esile luude kahvatud piirjooned, mistõttu oimude pehmed õnarad tundusid veelgi varjulisemate paikadena ja valgete klambritega kinnitatud juuksed veelgi tumedamana; ta juuksed olid metsikud, tihedad ja tugevad, ja sama lopsakad olid kulmud, mis kaardusid kaunilt üle silmade, kuid nõnda erinevalt, et see näis lausa naeruväärne; selline see tüdruk oligi, täpsemalt, sellisena ma teda toona nägin, nägin seda ja veel ka ta kaela, mis valge pluusi avatud kaelusest välja sirutus ja oli peaaegu poisiliku jõuga ettevaatlikku, langetatud ja kõrvale pööratud asendisse tardunud; tema keha hakkasin silmitsema märksa hiljem, tol hetkel tundus oluline tema pilk või ehk hoopis pilgu vahetu ümbrus, nägu, kuid seegi kadus kiiresti ja asendus teadvusekaotusele vägagi lähedase uduselt sooja tundega, tundmusega, seisundiga, kindlustundega, et temagi tunneb parasjagu sedasama, selle seisundi samasuse tundega, mis ei võtnud küll sõnalist kuju, ei olnud ei mõtet ega keha, isegi pilku mitte, need olid kontuurideks hajunud, kuid sellest, mis nende asemel oli, ei ole võimalik rääkida.

Ta silmad olid mu silmis, mu nägu tungis tema näkku, mu kael aga tundis täpselt tema ohtu, pea kuklasse ajamise ja tema minu poole pööramise riski, tema kaela, ja kuna isegi mitte ripsmete ja laugude sulgumine ja avanemine ei saanud lõhkuda meie ühiseks muutunud tähelepanu pidevust, siis jäi mulje, otsekui polekski me kordagi silmi sulgenud, ja nii kadus ka selle pilgu aeg.

Alustuseks

Selle blogi algtõukeks on üks puuduolekutunne – Péter Nádasi romaani „Mälestuste raamat“ tõlkimine ja kirjastamine võttis mul sedavõrd palju aega ja energiat, avaldamistähtaeg jõudis aga niivõrd hirmkiiresti kätte, et ma ei jõudnud raamatule kirjutada saatesõna. Nüüd, kui aeg on veidi rahulikumaks jäänud ja tõlke ilmumisele järgnenud tühjusetunne on hakanud kaduma, saan hakata muude tööde kõrvalt ka neid saatesõnapudemeid vaikselt kokku kirjutama ja siia kandma, aga mitte ainult – kümne aasta jooksul on kogunenud mõned muudki tõlked ja kuna mul on olnud õnn vaid mõne vähese meeldiva erandiga kõik tõlgitav ise valida, siis hakkan ka neid, vähemalt osaliseltki, siia üles riputama ja loodan, et sellest veidi arhiveerivast tegevusest leiab ka meeldivat lugemist. Saagu sellest siis üks tõlkeblogi.

Selle raamatu tõlkimisega ja kirjastusega Iselugu on aga üks iselugu – nimelt tahtsin 2013. aasta alguses, kui paistis, et mu senises elukorralduses on saabumas mõningaid olulisi muutusi, ja ka tahe seda muuta oli kasvanud piisavalt suureks, teada saada, kuidas toimib Euroopa Liidu kirjandustõlke toetuse programm (tollal raamprogramm Kultuur, nüüd Loov Euroopa) ja miks Eesti kirjastused selles eriti osaleda ei taha. Asutasin selleks nädala jooksul veidi eneseiroonilise nimega osaühingu, kirjutasin projekti, valisin teose, mida olin juba ammu soovinud tõlkida, kuid mille kirjastamine Eestis mingil vähegi teisel viisil oleks ilmvõimatu, panin paberid ja raamatu kaks köidet mulliümbrikku ja saatsin Brüsseli poole teele, ise grammigi lootmata, et see läbi võiks minna, sest tegelikult ju kirjastust ennast ei eksisteerinud, oli vaid üks kujutlus kirjastusest pluss minu mõningad kirjastamiskogemused Värskes Rõhus. Tahtsin saada tagasisidet, mida oli projekti dokumentides lubatud. Saingi, ja lisaks veel ka tõlketoetuse, tol aastal ainsa Eesti kirjastusena.

Ainult et ma tõepoolest ei näinud seda võimalust ette ja nii olin endal hetkeks, kui vastus suve lõpus Brüsselist saabus, juba suurema osa järgnevast aastast tööde ja muude kohustustega täis plaaninud. Nüüd lisandus tuhandeleheküljeline romaan, mille tõlgitavuse olin enne taotluse sisseandmist loomulikult ära katsetanud, ent mille tõlkekeele kujundamine nõudis veel palju tööd ja mõtlemist, sest Nádas kirjutas raamatut kaksteist aastat ja lihvis laused stilistiliselt sedavõrd elegantseks, et tundis mingil hetkel, et selleks, et laused kannaksid, tuleks neisse tekitada vigu, tõrkeid, takistusi, et lugemise enda meelelisus – ja meelelisusest see raamat ju kõnelebki – sisu kõrval ei kaoks, täpselt nagu laused ise ja nende teemad üksteist peegeldavad, kõik on dazwischen, vahepeal.

See tõlge sai ilmuda ainult Euroopa Liidu kirjandustõlgete toetuse abil, ja EL nõuab, et siia lisataks ka kohmakas lause „Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest“. Lisasin. Mitte et nad peaksid avaldatut häbenema. Ja mul on selle programmi kohta öelda ainult häid sõnu – see on selge, läbipaistev, kõik vajalik informatsioon on ära toodud ja üldiselt ka kergesti leitav, ainult suhtlemine agentuuriga võtab veidi rohkem aega, kuid Loova Eesti töötajad aitasid mind ka sellest takistusest üle. Kui esitada korralik ja läbimõeldud taotlus ja taotleda toetust tõepoolest väärt kirjandusteose avaldamiseks, siis seda ongi võimalik saada, kõigil. Ja ma ei mõista, miks ainult paar Eesti kirjastust on seda võimalust kasutanud, Varrak peaaegu igal aastal, Atlex mõnel, teisi nagu eriti ei olegi (ja siia lisandub veel küsimus, mille avaldamiseks toetust taotletakse). Viimase paari aasta jooksul on programmi tuntavalt muudetud, eelisjärjekorras toetatakse nüüd EL kirjandusauhinna pälvinud teoste tõlkimist, mistõttu programm on kitsamaks muutunud, kuid seni oli see avatud väli, ja pidevalt on ju muretsetud, miks mõnd maailmakirjanduse suurteost eesti keeles veel olemas ei ole – seda programmi oleks saanud just nende võimatute projektide jaoks kasutada. Minu kirjastamisprojektiga on vaid oma mured – läksin lõpuks ikkagi üle projekti tähtaja ja ma ei tea veel, mis sanktsioonid mind seetõttu ootavad, kuid see on minu viga ja mul pole kellelegi midagi ette heita.

Niisiis, Iselugu on kirjastus, aga mul on raske end sellest kuidagigi lahutada, mistõttu ei näe ma sellega ka vaeva ja kannan siia blogisse kõike muudki, mis pole selle kirjastusega üldsegi seotud. Ja ma loodan ikkagi, et saan alati öelda, et kui muud üle ei jää, siis võin ka kirjastada, aga tegelikult tahaksin siiski rohkem tõlkida ja toimetada ja vähem kõige muuga tegeleda, nagu ka oma sissetuleku teenida mitte ettevõtlusest, vaid tõlkimise-toimetamisega. Ehk siis ideaalis näeksin, et see kirjastus oleks mittetulundusühing osaühingu nahas, üks sinisilmne ettekujutus, kus kogu sissetulek läheb järgmiste tõlgete ja kirjastamisprojektide ettevalmistamiseks – nagu see rõõmsal kombel suutis toimida ka Värskes Rõhus. Ja te saate seda toetada, kui ostate kirjastuse raamatuid (ja üks neid praegu ongi), „Mälestuste raamatugi“ avaldamiskulud tulevad kokku alles siis, kui 900-eksemplarine tiraaž on peaaegu läbi müüdud, selleni on aga veel väga pikk maa astuda.

Head lugemist!