Alustuseks

Selle blogi algtõukeks on üks puuduolekutunne – Péter Nádasi romaani „Mälestuste raamat“ tõlkimine ja kirjastamine võttis mul sedavõrd palju aega ja energiat, avaldamistähtaeg jõudis aga niivõrd hirmkiiresti kätte, et ma ei jõudnud raamatule kirjutada saatesõna. Nüüd, kui aeg on veidi rahulikumaks jäänud ja tõlke ilmumisele järgnenud tühjusetunne on hakanud kaduma, saan hakata muude tööde kõrvalt ka neid saatesõnapudemeid vaikselt kokku kirjutama ja siia kandma, aga mitte ainult – kümne aasta jooksul on kogunenud mõned muudki tõlked ja kuna mul on olnud õnn vaid mõne vähese meeldiva erandiga kõik tõlgitav ise valida, siis hakkan ka neid, vähemalt osaliseltki, siia üles riputama ja loodan, et sellest veidi arhiveerivast tegevusest leiab ka meeldivat lugemist. Saagu sellest siis üks tõlkeblogi.

Selle raamatu tõlkimisega ja kirjastusega Iselugu on aga üks iselugu – nimelt tahtsin 2013. aasta alguses, kui paistis, et mu senises elukorralduses on saabumas mõningaid olulisi muutusi, ja ka tahe seda muuta oli kasvanud piisavalt suureks, teada saada, kuidas toimib Euroopa Liidu kirjandustõlke toetuse programm (tollal raamprogramm Kultuur, nüüd Loov Euroopa) ja miks Eesti kirjastused selles eriti osaleda ei taha. Asutasin selleks nädala jooksul veidi eneseiroonilise nimega osaühingu, kirjutasin projekti, valisin teose, mida olin juba ammu soovinud tõlkida, kuid mille kirjastamine Eestis mingil vähegi teisel viisil oleks ilmvõimatu, panin paberid ja raamatu kaks köidet mulliümbrikku ja saatsin Brüsseli poole teele, ise grammigi lootmata, et see läbi võiks minna, sest tegelikult ju kirjastust ennast ei eksisteerinud, oli vaid üks kujutlus kirjastusest pluss minu mõningad kirjastamiskogemused Värskes Rõhus. Tahtsin saada tagasisidet, mida oli projekti dokumentides lubatud. Saingi, ja lisaks veel ka tõlketoetuse, tol aastal ainsa Eesti kirjastusena.

Ainult et ma tõepoolest ei näinud seda võimalust ette ja nii olin endal hetkeks, kui vastus suve lõpus Brüsselist saabus, juba suurema osa järgnevast aastast tööde ja muude kohustustega täis plaaninud. Nüüd lisandus tuhandeleheküljeline romaan, mille tõlgitavuse olin enne taotluse sisseandmist loomulikult ära katsetanud, ent mille tõlkekeele kujundamine nõudis veel palju tööd ja mõtlemist, sest Nádas kirjutas raamatut kaksteist aastat ja lihvis laused stilistiliselt sedavõrd elegantseks, et tundis mingil hetkel, et selleks, et laused kannaksid, tuleks neisse tekitada vigu, tõrkeid, takistusi, et lugemise enda meelelisus – ja meelelisusest see raamat ju kõnelebki – sisu kõrval ei kaoks, täpselt nagu laused ise ja nende teemad üksteist peegeldavad, kõik on dazwischen, vahepeal.

See tõlge sai ilmuda ainult Euroopa Liidu kirjandustõlgete toetuse abil, ja EL nõuab, et siia lisataks ka kohmakas lause „Publikatsiooni sisu peegeldab autori seisukohti ja Euroopa Komisjon ei ole vastutav selles sisalduva informatsiooni kasutamise eest“. Lisasin. Mitte et nad peaksid avaldatut häbenema. Ja mul on selle programmi kohta öelda ainult häid sõnu – see on selge, läbipaistev, kõik vajalik informatsioon on ära toodud ja üldiselt ka kergesti leitav, ainult suhtlemine agentuuriga võtab veidi rohkem aega, kuid Loova Eesti töötajad aitasid mind ka sellest takistusest üle. Kui esitada korralik ja läbimõeldud taotlus ja taotleda toetust tõepoolest väärt kirjandusteose avaldamiseks, siis seda ongi võimalik saada, kõigil. Ja ma ei mõista, miks ainult paar Eesti kirjastust on seda võimalust kasutanud, Varrak peaaegu igal aastal, Atlex mõnel, teisi nagu eriti ei olegi (ja siia lisandub veel küsimus, mille avaldamiseks toetust taotletakse). Viimase paari aasta jooksul on programmi tuntavalt muudetud, eelisjärjekorras toetatakse nüüd EL kirjandusauhinna pälvinud teoste tõlkimist, mistõttu programm on kitsamaks muutunud, kuid seni oli see avatud väli, ja pidevalt on ju muretsetud, miks mõnd maailmakirjanduse suurteost eesti keeles veel olemas ei ole – seda programmi oleks saanud just nende võimatute projektide jaoks kasutada. Minu kirjastamisprojektiga on vaid oma mured – läksin lõpuks ikkagi üle projekti tähtaja ja ma ei tea veel, mis sanktsioonid mind seetõttu ootavad, kuid see on minu viga ja mul pole kellelegi midagi ette heita.

Niisiis, Iselugu on kirjastus, aga mul on raske end sellest kuidagigi lahutada, mistõttu ei näe ma sellega ka vaeva ja kannan siia blogisse kõike muudki, mis pole selle kirjastusega üldsegi seotud. Ja ma loodan ikkagi, et saan alati öelda, et kui muud üle ei jää, siis võin ka kirjastada, aga tegelikult tahaksin siiski rohkem tõlkida ja toimetada ja vähem kõige muuga tegeleda, nagu ka oma sissetuleku teenida mitte ettevõtlusest, vaid tõlkimise-toimetamisega. Ehk siis ideaalis näeksin, et see kirjastus oleks mittetulundusühing osaühingu nahas, üks sinisilmne ettekujutus, kus kogu sissetulek läheb järgmiste tõlgete ja kirjastamisprojektide ettevalmistamiseks – nagu see rõõmsal kombel suutis toimida ka Värskes Rõhus. Ja te saate seda toetada, kui ostate kirjastuse raamatuid (ja üks neid praegu ongi), „Mälestuste raamatugi“ avaldamiskulud tulevad kokku alles siis, kui 900-eksemplarine tiraaž on peaaegu läbi müüdud, selleni on aga veel väga pikk maa astuda.

Head lugemist!