Tõlkija Hääle uus number!

Ühel viimaste aastate kõige toredamal kultuurilisel algatusel, ajakirjal Tõlkija Hääl on ilmunud uus, järjekorras neljas number. 236 (!) lehekülge suurepärast sisu - artiklid Alari Allikult, Kalju Kruusalt, Marju Lepajõelt, Made Luigalt, Aare Pilvelt, Jaanika Pällilt, Rein Raualt, Kaia Sisaskilt ja Triinu Tammelt, vestlus vene kirjanduse tõlkimisest, intervjuud Jan Kausi, Joel Sanga ja Ülle Udamiga, lisaks Kersti Undi ja Piret Saluri küsimused mulluse Kulka tõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Viimastele vastasin minagi, kopeerin siia ühe vastuse küsimusele, mida on minult niikuinii väga tihti küsitud:

Miks valisite tõlkimiseks just selle teose?

Lauri Eesmaa: Kui uskuda Susan Sontagi sõnu, et Péter Nádasi „Mälestuste raamat“ on 20. sajandi lõpukümnendite maailmakirjanduse võimsaim romaan, siis võiks ju öelda, et oli ainult aja küsimus, millal see teos ka eesti keeles ilmub. Lihtsalt kartsin, et selle tõlkimise võimalus avaneb mul alles saja aasta pärast.

„Mälestuste raamatu“ juures lummas sedavõrd palju asju, et ei teagi, kust otsast alustada, ilmselt seisnebki selle võlu teose komplekssuses, läbitöötatuses ja haardes ükskõik millisel tasandil, teemade käsitluslikus ja kirjutuslikus vabaduses. Nádas hakkas romaani kirjutama 1973. aastal (ta oli siis kõigest 30aastane!) ehk ajal, kui ta suurepärane lühiromaan „Ühe perekonnaromaani lõpp“ (1977, e.k 1990, tlk Leidi Veskis) polnud juba mitme aasta jooksul saanud avaldamisluba ega paistnudki, millal seda anda suvatsetaks. Ja mitte liiga praktilise mõistuse ja samas oma võimekust tundva loomuse reaktsioon sellises situatsioonis võikski ju olla: võtan suurelt ette, eiran ajastu ja võimurite absurdset tahet. Teos on stilistiliselt täiuslik kodanlik punktegu reaalsotsialismi olustiku vastu, ainult et traditsioonilise kodanluse jaoks vägagi ebamugavate küsimusepüstitustega. Kõlab neetult suurelt, ent Nádas on võtnud vaatluse alla kogu senise õhtumaise romaanikirjutuse traditsiooni ja nii pole mingi ime, et teose ühe liini prototüübiks on noor Thomas Mann, kodanlase musternäide ja Nádasi noorpõlve õpetajakuju, kellele ta hiljem heitis ette pelka stilismi ja pinnapealsust inimese kujutamisel, soovides enda romaanis esile tuua Manni teoste põhjal kujutluses kujundatud pildi sellest, millest Mann ja õhtumaine kirjandus tema sõnul vaikivad (ja romaani läbivat läbinägelikkust iseloomustab, et pildi paikapidavuses sai Nádas veenduda alles tunduvalt hiljem, seitsmekümnendate lõpust alates ilmunud Manni päevikuid lugedes).

Romaani põhiteemadeks võiks nimetada lähedust ja eneseotsingut teise teisesusest, alussituatsiooniks aga seda, kui üks inimene vaatab teisele silma. Ent romaani eripära on see, et Nádas hoiab kõiki teemasid käsitledes rõhutatult pilku inimese kehalisusel ja meelelisusel kõige laiemas mõttes – see on see kuulus Nádasi ihukeel, mis on ühtviisi meisterlikult välja töötatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Esimesel lugemisel olin vaimustatud, kuivõrd kaugele oli Nádas suutnud minna lapsepõlve ja selle meelelise avatuse kujutamisel, ja ma ei tea autorit, kes oleks puudutuse fenomeni sedavõrd täpselt kirjeldanud. Loomulikult jõuab ta siin kirjelduskeele piiridele ja kompleksse inimesekäsitluse juures paradoksidesse, ent ta kasutab neid meisterlikult ära, otsib peegelduste, antiikmütoloogia ja -filosoofia, keelest kumavate vanade tunnetusviiside jne abil teed edasi, romaani otsingulisus on kindlasti üks teose kõige köitvamaid külgi. Ja selle kõigega liitub veel keeleline ja vormiline bravuur, teose keel ja vorm teevad peegelduste, rütmide, kõlade, süntaksi, etümoloogiliste, meeleliste jne kihistustega kord vedades, kord ilmestades kongeniaalselt kaasa kogu romaani temaatilise poole, Nádas tematiseerib meelelisuse ka lugemistajus. Lõppkokkuvõttes kujuneski tõlkimisel kõige suuremaks raskuseks see, et tema keerukatest lausetest – ja lause tähendab siin lõiku, Nádas ütleb, et proosa algab ümaraks vormitud lõikudest ja nendevahelisest rütmist – saada kätte teatav lihtsus: romaani võib küll täiega sukelduda, aga samas on sellel ka üks vägagi kerge ja kiire lugemistasand, millega tuleb tõlkijal samuti arvestada, „Mälestuste raamat“ pole kaugeltki kontimurdev lugemisvara.