Haige linn
Gyula Krúdy
Sugugi mitte kõik sügised pole Ungaris olnud nii kaunid kui tänavune, mil
siin on marutsenud Hispaania haigus. Pehmed ja unistlevad ilmad, unelevad
oktoobrikuu päikesekiired ja tuulepäevadel kuldsõelast meile pähe langev pihu on
lükanud ümber põlise inimliku ebausu. Seni olime labaselt arvanud, et erinevate
taudide mõnusaks levikuks on tarvis niisket, morni, elutüdinud ilma. Olime
arvanud, et nohu tilgub räästastest ja palavik hiilib edasi vesise udu vanamoodsas
kaeluskuues. Et meie organismi häirimiseks on tarvis ebasõbralikku vihmapilve,
mis katab pilgu eest päikese, kui sügisene surm öötunnil rõske kalmistutuulena akna
all ohib. Olime arvanud, et haiguse heaks on tarvis miilavat santi enesetunnet,
rusutust, hirmutavat eelaimust, nimetut kurbtust, mis paneb inimese vabast
tahtest testamenti kirjutama. Lapsepõlvest saati pole ilm oktoobri keskel õilmitsenud
nii armastusväärselt ja võbistanud pea kevadiselt oma kiilitiibu salude
kuldsetel radadel, millel kõik patseerijad, linnapargi ja Margiti saare
unustamatute lehtede all, on puha luuletajad; hellasti sillerdab Doonau...
Ja samas hakkavad kirstud Budapestis otsa saama, puutöökodades valmivad
hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni puusärgid, hauakaevajad on lahinguväljalt
tagasi pöördunud ja leidnud ootamatult rakendust Pesti kalmistutel, säravmõtteline
arstiteadus vaikib mornilt... Taudi saabumisest saati pole Pestis olnud nii kurba
nädalat kui viimane. Linna ilmel, mida nii noored kui ka vanad olid neljal sõja-aastal
korralikult vuntsinud, hakkasid lõpuks ometi paistma laibaplekid. Need, kes olid
enesekindlalt endale vastu rinda tagunud, nukruse sõbrad, sünged leinajüngrid,
elu argirõõmude keskel musta kuube kandvad matusehusaarid said ikkagi oma
õiguse. Pest ei ujunud sõjast välja ilma jubedusekogemuseta. Pest ei saanud
jääda erandiks inimlikus õuduses, mis kõik Euroopa suurlinnad maadligi oli
surunud. Pest oli heljunud rõõmu aasade kohal, aga karneval sai läbi, eluterve,
särav, pillav rõõm, mis oli veel aastaid teinud naisi siin imekauniks ja mehi
tõeliselt jubedaks, lahkus linnast nagu rändnäitleja. Arstid sahmivad kohkunult
epideemias, hooldajaõed värisevad hirmust ja apteekritel on tööd rohkem, kui
teha jaksavad. Rusutult vajuvad kokku kõik ebausud ja teadmised, mida inimkond
on tervise ümber ehitanud.
Pesti tänavatel longib ringi sünge, lepitamatu vaim, mida me nelja aasta
pikkuse sõjakäigu ajal ei tundnud: hoolimatu, loomulik, igapäevane surm, mis ei
anna meile enam aega oma kadunud armsaid taga nutta, tuttavate kirstudega hüvasti
jätta ja sõprade lahkumisest pikemalt mõelda: sest ikka ja jälle murrab meie
ümber surm. Helde Looja, neli pikka aastat, ajaloo kõige hirmsamal sõjakäigul,
ei mõelnud keegi Pestis surmale! Arvasime, et surema peavad ainult need,
kellega oleme nagunii juba hüvasti jätnud, ja sõdurite surma üle ei imestanud
keegi. Surm logeles linna äärealadel, väsis ära, enne kui sõjaväljadelt Pesti
jõudis nagu kaugelt maalt tulev needus. Olime juba hakanud uskuma, et pärast sõda
on meie elu vaid üks edukas sehvtimine. Pärast hindade tõstmise ja liigkasu
aastaid tantsis kogunenud raha hullumeelselt maanteel. Rahamängur mängis
ühtmoodi nii läheneva rahu kui ka lõputu sõja võimalustega. Üks ostis teatri,
teine avas kaupluse, kolmas spekuleeris relvatööstuse osakutega.
Meil polnud tulnud mõttessegi, et miski võiks panna piiri linna
suurejoonelisele eluviisile, fontäänina tõusvale tujule, ülerahvastatusele ja lämmatavalt
pungis lõbudele. Elu kestab igavesti ja õnn teenib meid nagu alandlik puudel.
Rongid toovad end tööga rebestades pealinna rikkaid provintslasi, hotellis
tuleb portjeel kätt suudelda, teatripileteid saab peaaegu ainult naiselike veetluste
eest, kaupmehed jagelevad kantud kosside ja pruugitud riiete pärast, kupeldajad
ja lõbupaikade omanikud kosuvad lõhkemiseni, inimlik märatsemine ei tunne
naudingujahis piire, lõbud kihutavad autodega ja ainult jalakäijal pole kunagi
õigus...
Nüüd jääb siis piisavalt kantud pükse ja omanikuta kosse. Rotid piiksuvad
teatrisaalis. Lõbupaikade värvikad varemed tuhmuvad. Purjakil lõbu on vänderdanud
kraavi ega leia appi hüüdmiseks jõudu. Kasukates aadlidaamid, kellele kogu
korso veel eile kadestades järele vaatas, on jäänud vaatepiirilt välja. Uhked,
paistes kavalerid suruvad hirmunult kraadiklaasi kaenla alla. Õnnelikud,
rikastunud inimesed anuvad asjatult kodutohtreid ja provintslased ei püüdle
enam joobnult Pesti laternate poole. Õnnelik Pesti elanik seisab langetatud
päi. Linnas polnud keegi sellele panustanud.
