Péter Esterházy "Hrabali raamatust"

Eelmise nädala lõpus ilmus Péter Esterházy romaan „Hrabali raamat“, mida tõlkisin väikeste vaheaegadega rohkem kui pool aastat. Kirjutasin tõlkele ka saatesõna, kuid nagu ikka oli aeg ja ka pakutud ruum napp, nii et avaldan siin sellest pikema versiooni, mille lõpuks raamatus kahele leheküljele kahandasin. Raamat ilmus Loomingu Raamatukogus, sellest on saadaval ka e-raamat. Esimese peatüki esimest osa saab lugeda ERRi kultuuriportaalist. 

Péter Esterházy on Ungari viimaste aastakümnete kõige tõlgitum autor, tema teoste esimesed tõlked saksa ja peagi ka prantsuse, poola, inglise, hispaania jne keelde ilmusid juba kolmekümne viie aasta eest. „Hrabali raamat“ on Esterházy loomingu esmaavaldamine eesti keeles, ent selles osas on tal ikkagi läinud palju kiiremini kui tšehhi kirjanikul Bohumil Hrabalil, kuigi mõlemad olid oma maa kirjanduses kõige silmapaistvamad autorid (Hrabalil on eesti keeles ilmunud „Ma teenindasin inglise kuningat“, LR 24–27/2013, tõlkinud Küllike Tohver). Õigemini, Esterházylt on Eestis avaldatud veel üks lühike tekst, novell „Ilus on surra isamaa eest” Vikerkaares 1/1994 Edvin Hiedeli tõlkes, ent sellega on üks õige esterházylik lugu – tekst on avaldatud tema suurteoses „Sissejuhatus ilukirjandusse“, aga selle autor on hoopis Danilo Kiš (ka üks suurtest, kes jõudis eesti keelde alles mullu jutukoguga „Boriss Davidovitši hauakamber“, tõlkijaks Hendrik Lindepuu, LR 19–20/2016) ja Esterházy ise on lisanud sellele kõigest allmärkuse „Ülaltoodud tekstis on muuhulgas Danilo Kiši otseseid või muudetud tsitaate“, mis paraku on eesti tõlkest välja jäänud (need iga tõlkijat saatvad õudusunenäod kavalate autoritega - ka parimatel juhtub).

Péter Esterházyst

Péter Esterházy (1950–2016) oli Ungari viimase kolme kümnendi üks kirjanduslikult ja ühiskondlikult kõige mõjukamaid kirjanikke ja publitsiste, Ungari kirjanduse esinduskuju. Ta oli hariduselt matemaatik ning debüteeris lõbusa lühijutukoguga „Fancsikó ja Pinta” (Fancsikó és Pinta, 1976) ja paroodilise romaaniga „Tootmisromaan” (Termelési-regény, 1979), mis tõid nii lugejamenu kui ka kriitikute tunnustuse. Järgneva viie aasta jooksul ilmus tal viis õhukest raamatut, mis lõpuks koondusid äärmiselt mahukaks ja kirjuks romaaniks või kollaažiks „Sissejuhatus ilukirjandusse“ (Bevezetés a szépirodalomba, 1986). See teos kanoniseeris Esterházy ungari postmodernistliku kirjanduse paraadautorina ning hakkas kõrvuti Péter Nádasi romaaniga „Mälestuste raamat“ tähistama ungari kirjanduses ühe ajastu piiri. Romaanile järgnes mitu publitsistikakogumikku ja 17. sajandi ungari keeles kirjutatud „Lili Csokonai: Seitseteist luike“ (Lili Csokonai: Tizenhét hattyúk, 1988).

Esterházy laiemale populaarsusele aitasid kaasa tema värskelt mõjuv sädelev keel, mängulisus, vaimukus ja tihti anekdootlike argiste lugude jutustamine. Oma osa mängisid ka poliitiline alltekst (markantseim näide sellest oli sotsialistlikku kantseliiti perverteeriv romaan „Kerge Ungari pornograafia. Sissejuhatus ilukirjandusse“, 1984, mille pealkirja lühend oli sama mis Kommunistide Ungari Parteil), särav isiksus, esinemisoskus ja perekondlik taust. EP pärinemislugu poleks muidugi sugugi oluline, kui ta sellega pidevalt ei mängiks, ja ka „Hrabali raamat“ on seda täis – ent ometi viisil, kus asjad on selgelt fiktsionaliseeritud ja mängitakse ainult Ungaris üldtuntud taustateadmistele (nt „kirjanikki oli suguvõsas omamoodi võõras, ta oli „Haydni poolele üle karanud”“, lk 28 – Joseph Haydn oli pikka aega Esterházyde juures kapellmeister, „Hrabali raamatus” kirjanikuks nimetatud tegelane on aga valitsejate poolelt kunstnike poolele üle läinud, millele ei vaadata aristokraatlikus suguvõsas tavapäraselt just teab mis hea pilguga). Aga et need sealsed üldtuntud asjad pole siin mitte tuttavad, siis paar rida ka sellest. Ta pärineb Ungari ühest kõige kuulsamast aristokraatlikust suguvõsast, nt nii tema vanaisa, vanavanaisa kui ka tolle onupoeg olid 20. sajandi alguses Ungari peaministrid, rääkimata siis esiisade rollist Ungari kuningriigis (suhetest esiisadega räägib ta pikemalt oma peateoses romaanis „Harmonia cælestis“ (2000), mida ma aegamisi tõlgin). Pärast sõda kaotas suguvõsa kogu võimu ja vara, ka EP perekond saadeti 1951. aastal ühte väiksesse külla asumisele, taoline „koos lihtrahvaga kannatamine“ on andnud Ungari aristokraatlikele suguvõsadele väga omapärase imidži ning tekitanud selliseid kummalisi fenomene nagu kas või aristokraatidest jalgpallurid (Esterházy on oma suhetest jalgpalliga kirjutanud raamatu „Teekond kuueteist-kasti sügavusse“ (Utazás a tizenhatos mélyére, 2006), see on õige hea ja mõnus meelelahutus, kus EP on saanud rahus tegeleda asjaga, mis talle väga istub – intellektuaalse lobaga). EP sõber ja tema kahe intervjuuraamatu autor Marianne Birnbaum on imestanud, kuivõrd hästi õnnestus Esterházyl oma pere privaatsust säilitada, isegi kui ta tegeles omamoodi „paljastustega“ ja oli pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis (mõningat sarnasust võiks siin näha EP ühe lemmikluuletaja Dezső Tandoriga, kes samuti oli otsekui äärmiselt autobiograafiline, ent oskas end väga hästi peita).

Kirjandusringkonnis tekitas kaheksakümnendatel aga elevust tema loomingus kõige eredamalt avaldunud proosa keeleline pööre („Kirjandus on keeles mõtlemine“), mis oli Ungari luules toimunud juba seitsmekümnendatel, tema teosed olid tänuväärne materjal moodsatele kirjandusteoreetilistele uurimustele. Aga ka kõik tema 1980. aastatel avaldatud teosed seavad ühel või teisel moel küsimuse alla kirjandusteose mitmesuguseid aspekte (žanripiirid, autorsus, loetavus, stilistika jne – sissejuhatus ilukirjandusse!), võiks öelda, et peaaegu kogu EP looming tegeleb romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega, nii et see „armastus“ Esterházy ja toonaste kirjandusteoreetikute ja kriitikute vahel oli igati vastastikune. Eriti suurt huvi äratas Esterházy teoste intertekstuaalsus, tema teostest leiab kogu tsiteerimise paleti alates sõnatasandi allusioonidest ja stilistilistest laenudest kuni mahukate ülevõteteni ja teistele autorite omistatud omaloominguliste „tsitaatideni“, tsitaatide allikad ulatuvad Piiblist, antiikkirjandusest, filosoofia, teoloogia, loogika ja maailmakirjanduse klassikast kuni kaasaegsete ja väljamõeldud autorite teosteni, nt „Sissejuhatuse…“ lõpus mainib ta peaaegu 2000 tsiteeritud autorit (selles on ka bluffi ja omaloomingut teiste nime all, aga number annab aimu, kuivõrd laiahaardeline tema „külalistekstide“ kasutamise meetod oli).

„Hrabali raamatust“

„Hrabali raamat“ ilmus 1990. aastal ja see on üks Esterházy neljast lühemast ilukirjanduslikust teosest kahe suure raamatu, romaanide „Sissejuhatus ilukirjandusse“ (1986) ja „Harmonia cælestis“ (2000) vahel. Raamatu valiku tingis üheltpoolt formaat ja mahuline sobivus Loomingu Raamatukogu sarja, teisalt aga see, et siin on rikkalikult esindatud Esterházy erinevad kirjutusviisid ja -tahud, noppeid varasema loomeperioodi meetoditest kui juba ka sellest keelest, mida ta kasutas „Harmonias…“.

„Hrabali raamatu“ lugu on lihtne: Issand saadab maa peale kaks inglit, et hoida ära üks „inglitegu“, ja kuna nad on kaitseinglid ja püüavad ajastu nõudmistega kohanduda, siis ilmuvad nad välja julgeolekutöötajate vormis ega taipa, miks ei õhku inimeste pilgust nende poole armastust. Nad sõidavad julgeolekuorganite numbrimärgiga Ladas Budapesti äärelinna ühe ühepereelamu ette, kus elavad kirjanik ja tema abikaasa Anna. Kirjanik peab kirjutama tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali juubeliks pidukirjutise, ent see ei taha tal eriti edeneda, Anna tunneb end aga üksi, sest Hrabal oleks justkui röövinud tema abikaasa. Aga kuna nad mõlemad armastavad Hrabali loomingut ja tsiteerivad seda pidevalt omavahel, siis Anna lõpuks armub Hrabalisse ja hakkab talle kirjutama kirja. Anna olukorra muudab keerukamaks see, et ta on kogemata neljandat korda lapseootele jäänud, aga ei tunne mingilgi moel abikaasa tuge ega taha ka enam taas kord otsast alata, mistõttu ongi inglid sinna ilmunud ja võtavad kord Alain Deloni, kord kurdi naistearsti, kord mõne muu kuju. Anna kirjutab Hrabalile oma kõhklustest ja fantaasiatest, aga paralleelselt jutustab ka kodu ehitamisest, suhetest ämmaga, abielu kaudu ühte suurde aristokraatlikku perekonda sulandumise raskustest ja üldiselt Ungari ja kogu Ida-Kesk-Euroopa olukorrast seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Lugu on köitvalt empaatiline, mänguline ja Esterházyle iseloomulikult kergelt piire katsetava huumoriga.

Esterházy prantsuse tõlkija Ágnes Járfás rääkis mulle, et kui EP romaani kirjutamist alustas, oli tööpealkirjaks olnud „Kolm inglit valvab mind“, ent kuna samal ajal oli Prantsusmaal valmimas EP romaani „Tootmisromaan“ (1979) tõlge ning kirjastusele Gallimard tundus sellise pealkirjaga teksti turustamine täiesti võimatu, siis olid nad nahaalsel moel nõudnud EP-lt kiiresti kümmet uut pealkirja, et nad saaksid nende hulgast valida sobiva. EP oli, nina norus, saatnud viis, mille hulgas oli ka „Kolm inglit valvab mind“, ja see valitigi hoopis „Tootmis-romaani“ prantsuse tõlke pealkirjaks, mistõttu oli EP sunnitud muutma ka kirjutatava romaani pealkirja. Ning kuna romaani taustal jookseb Bohumil Hrabali looming, siis sündiski lakooniline ja kergelt protesteeriva varjuga pealkiri „Hrabali raamat“, mis omakorda tekitas Ungaris pärast ilmumist 1990. aastal otsekohe kahesuunalisi vääraid eelootusi – kaheksakümnendatel Ungaris üheks kõige populaarsemaks välisautoriks kujunenud Hrabali austajad ei leidnud siit romaanist just kuigivõrra lugu Hrabalist, kirjanduskriitikud nägid romaanis aga EP seljapööramist kirjanduse lingvistilisele pöördele ja naasmist essentsialismi juurde. „Hrabali raamat“ oli esimene Esterházy romaan, mis sai kriitikat ka arvustajatelt, kes ei olnud seotud selleks ajaks juba endiseks saanud sotsialistliku ainuvõimuga. Nüüd on neid kriitilisi arvustusi üpris kummastav lugeda, nende tagant kumavad üleminekuaja vastuoksused ja ootused („Bohuš, kas Teie olete elanud ajal, mis ei oleks üleminekuaeg?“), kirjandusloolised mullistused, pinge, mis oli kogunenud seetõttu, et kaheksakümnendatel oli EP opositsioonilise kirjanikuna võimudega mitte seotud kriitikutele sisuliselt puutumatu staatuses jne. Alles seitse aastat pärast „Hrabali raamatu“ avaldamist ilmus romaanist esimene tõsisem analüüs, Zsuzsa Selyemi artikkel „Ja ingel“ (ilmus kolmes jaos ajakirjas Látó 1997, nr 5, nr 7 ja nr 8-9), millest hiljem sai tugevalt muudetud kujul Selyemi doktoritöö osa ja ilmus 2004 osana monograafiast „Vastu laiali“ (Szembe szét), hiljem on seda teost pikemalt käsitlenud veel ka Hollandi kirjandusuurija Guido Snel oma doktoritöös „FictionalisedAutobiography and the Idea of Central Europe“.

Esterházy noorpõlve romaanidele on iseloomulik jagunemine kahte ossa: „Fancsikó ja Pinta” jaguneb nendenimeliste tegelastega lugudeks, „Tootmisromaan” looks seitsmekümnendatel ühes arvutustehnika uurimisgrupis toimuvast ja selle sama mahukast allmärkuste osast, „Südame abiverbid“ (1985) ema leinamise loost ja sellega kohanduvatest tsitaatidest, „Sissejuhatus ilukirjandusse“ põhitekstist ja ääremärkustest ja -piltidest, „Seitseteist luike“ 17. ja 20. sajandi kihistustest jne. „Hrabali raamat“ on esimene ja peaaegu ka ainus teos tema loomingus, kus ta katsetab kolmeosalist struktuuri, ehkki see oli eos juba ka „Fancsikós ja Pintas” – raamatu eessõnas on kirjas, et 1951. aastal lausus väike poiss ootamatult kolm sõna: fancsikó, kalokagatijja ja pinta. Esimesest ja kolmandast said lugude kangelased, teine aga, mis erineb ainult kirjapildilt vanakreeka mõistest kalokagathia ehk ilu ja hea ühtekuuluvusest, jääb edasisest iroonilisel kombel välja.

„Hrabali raamatus“ on mitmeid kolmikuid (kirjanik – Anna – Hrabal; Issand – inglid – inimesed; Issand – tõlk – Hrabal, Issand – Ema – Isa jne) ja tüüpiliselt EP loomingule järgib sama skeemi ka romaani struktuur: kolm peatükki ehk kolm esitust samast loost, millest kolmas jaguneb omakorda kolmeks alapeatükiks ja neist viimane omakorda kolmeks osaks, ja neist kolmas peegeldab kõiki eelnevaid osasid. Zsuzsa Selyem on vihjanud, et romaani struktuur on laenatud Kierkegaardilt ning romaani esimene, „Truuduse peatükk“, ja teine, „Truudusetuse peatükk“, vastavad Kierkegaardi teose „Emb-kumb“ osadele, kolmas aga teosele „Kartus ja värin“, mis on ka põhjus, miks kergelt Hegelit meenutavas struktuuris ei saa kolmas peatükk mingit ühendavat nime. Selyem on veel vihjanud, et romaani käsikiri oli koosnenud 77 + 44 + 33 leheküljest, millest Esterházy trükiversioonis enam kinni ei hoidnud – 7 tähistab traditsiooniliselt kõiksust, 4 inimlikku sfääri, 3 aga jumalikku, mis vihjab ka sellele, miks kolmas peatükk eraldi nime ei saa. Seesama 3-4-7 kordub Selyemi interpretatsioonis aga veel teises ehk „Truudusetuse peatükis“, mis koosneb Anna kirjast Hrabalile ja millele ta signeerib pärast Kafka tšehhikeelset tsitaati Paul Celani „Surmafuugast“ tuttava tuhakiharatega Sulamithi nimega, „Surmafuuga“ neli korda korduv fraas „surm on Saksamaalt meister“ (Rein Raua tõlkes) peegeldab nõnda koos „Hrabali raamatu“ kolme surmast kõneleva peatükiga otsekui meie isa palve nelja inimlikku ja kolme jumalikku osa, Sulamithi enda nimi aga seob „Hrabali raamatu“ bluusid klassikalise fuuga žanriga.

Nagu enne mainisin, leiab EP tekstidest äärmiselt palju tsitaate, seetõttu veidi ka romaani olulisematest „külalistekstidest“, sest kuigi ta kasutab tihti Ungari kultuuriruumis suhteliselt tuntud tsitaate, on tsitaatide allikate „normaalruum“ Eestis siiski erinev. Kogu raamat on täis tsitaate Bohumil Hrabali raamatutest ja ka režissöör Jiří Menzeli Hrabali teoste ekraniseeringutest, need on osaliselt andnud ka teose meeleolu, tekstirütmi ja terve hulga keelelisi lahendusi ja motiive. Kõige enam tsiteerib EP Hrabali teost „Postřižiny“, milles jutustatakse Hrabali ema ja isa kokkusaamise lugu, sealt on üle võetud ka loo jutustamine naise perspektiivist. Pikemate Hrabali tsitaatide tõlgete eest olen siiralt tänulik Küllike Tohvrile. Mida raamatu lõpupoole, seda enam hakkab kogunema ka tsitaate Franz Kafka kirjadest Milenale (LR 27–30/1996, tlk Tiiu Relve). Raamatu lõpuosas leiduv Issanda ja Hrabali kahekõne koosneb pea tervikuna repliikidest, mida Kafka tsiteerib tšehhi keeles kas Milena kirjadest või tänaval kohatud tšehhide jutust. Seejuures on need tšehhi repliigid peaaegu eranditult esitatud kronoloogilises järjekorras ja lisatud on nende vestlust vahendava tõlkija tõlked, kuid tõlkija pingutab siis tihti vähem või rohkem üle, kasutades sarnast tõlkeviisi kui esimese peatüki tõlkija Frišova (kes tõlgib seal Donald Barthelme’i lühijuttu „On Angels“, mis on toodud peaaegu täies mahus). Kahekõne lõpus saavad vestluspartnerid aga suhu juba Jaroslav Hašeki sõnad. Neljanda pikema külalistekstina esineb romaanis Julio Cortázari novell „Tagaajaja“ (raamatus „Salarelvad“, tlk Klaarika Kaldjärv), kuid siin on EP veidi rohkem muutnud, tõstnud repliike ümber, kombineerinud ja asendanud, Issand on saanud nimeks Bruno, mis omakorda on tõmmanud sisse Schellingi teose „Bruno ehk asjade jumalikust ja loomulikust printsiibist“ ja sedakaudu omakorda Giordano Bruno, keda „Hrabali raamatu“ tegelane Ema austavalt mainib. Lühemaid tsitaate, allusioone, parafraase jms leiab aga õige laialt skaalalt: Platonilt, Aristoteleselt, Augustinuselt, Püha Toomalt, Piiblist, apokriivadest, Kierkegaardilt, Heideggerilt, Ungari luuleklassikast (nt korduv punetav taevaäär ja maru tuul Petőfi „Sangar Jánosist”, tlk Ellen Niit), Rilkelt, Celanilt, Goethelt, kaasaegsetelt autoritelt jt. Kohati on mainitud autorit, aga tsitaat pärineb kelleltki teiselt (nt Barthes–Barthelme), kohati on nimesid lõõpivalt muudetud (Sadán–Nádas), seotud elav inimene mõne väljamõeldud sündmusega või tsiteeritud väljamõeldud tegelasi, tõelised bluusivirtuoosid segunevad fiktsionaalsetega, mängivad autori fantaasiast pärinevaid lugusid või siis hoopis tegelikke, aga televisioonile omases riuklikus tõlkes jne. Tõlkes püüdsin võimaluse korral kasutada juba eestleitavaid eesti tõlkeid, ent loomulikult tuli paljudele tsitaatidele olla ka esmatõlkijaks, nagu võis ka nii mõnigi tsitaat jääda lihtsalt märkamata (1989. aasta intervjuus rääkis EP, et Budapesti XI linnajaos on kujunenud rahvusspordiks tema teostest tsitaatide otsimine – mine püüa kinni!).

Mind ennast köitis „Hrabali raamatu“ juures, et teose peamised küsimused on veel vägagi kaheksakümnendatelikud, üksikisiku sõltumatuse, hirmu ja võimu küsimus jookseb läbi väga suurest osast Ungari sõjajärgsest kirjandusest (Nádasi „Mälestuste raamat“ tegeleb juba formaadi ja lause ülesehituse osas iseenese vabaks kirjutamisega, avara ruumi loomisega nurjatutes oludes), ent kaheksakümnendate lõpu segane aeg on toonud siia lisaks veel ka eriomase kõhkluse ja ebakindluse. Mind algul häirisid romaani „kõnelevad hauad“, kuni taipasin, et needki on tsitaadid ajastu sõnamoodustusest, mida EP ei kasuta sugugi mitte nõnda skepsisevabalt, kui esialgu paista võib. Samasse voolusängi läheb ka romaani üks põhiküsimusi, kuidas portreteerida kedagi nii, et portree ei hakkaks mõjutama portreteeritavat elavat klassikut, ent ka tekst saaks säilitada sõltumatuse portreteeritavast isikust – näilise traditsioonilise essentsialismi asemel kohtab siin hoopis üpris radikaalset katset, mis püüab näitlikustada keelelist pööret ka alal, kus pelk millestki kirjutamine näikse olema ainumõeldav lahendus. Aga köitev on ka näitlik mäng Gödeli mittetäielikkuse printsiibiga, mida ta mängib nii romaani ülesehituse ja väljendusvõimaluste kui ka hrabali küsimuses, rääkimata siis keele pillerkaarist ja mõnusast huumorist.

Tõlge valmis osaliselt Ungari tõlkemajas Balatonfüredis. Ungari Raamatu- ja Tõlketoetuste Büroo aitas Loomingu Raamatukogul kanda tõlkekulusid. Tõlke toimetas Kai Aareleid.