Péter Esterházy romaani ilmumise eel

Osalesin eelmisel nädalal Budapestis ungari kirjanduse tõlkijate konverentsil. See toimus jätkuna traditsioonilisele Ungari raamatunädalale ja Margó kirjandusfestivalile, üle-eelmine laupäev ja pühapäev olid tihedalt täis väga häid kirjandusüritusi. Ja võib-olla alles nüüd sain tegelikult aru, kuivõrd suure augu on jätnud Ungari kirjandusellu Péter Esterházy surm eelmise aasta juulikuus. Ei möödunud peaaegu ühtki üritust, kus poleks teda mainitud, nt selleaastasel raamatunädala avamisel pakuti välja, et Esterházy sünniaastapäeval 14. aprillil võiks hakata tähistama Ungari proosa päeva (ungari luule päeva tähistatakse Attila Józsefi sünniaastapäeval 11. aprillil), pidevalt meenutati teda, esitleti ühe ammuse intervjuuraamatu täiendatud kordustrükki jne.

Laupäeva õhtul käisin Péter Nádasi memuaaride „Säravad üksikasjad” järjekordsel esitlusel, vabas õhus, kuulajaid umbes viissada, õhkkond pidulik ja veidi ärev. Esterházy ja Nádas olid viimase kolmekümne aasta Ungari kirjanduselu tõelised troonijad, seda kirjandusperioodi nimetatakse Ungaris õigustatult Péterite ajastuks, ja alles 2002. aastal lisandus Nobeli preemiaga nende hulka mõlema autori rõõmuks veel ka Imre Kertész. Kertész ja Esterházy surid eelmisel aastal ja nüüd on Nádasile langenud kogu au, mida oli ehk veidi naljakaski kõrvalt vaadata – ta on saanud „suure põlvkonna viimase esindaja“ imidži, kirjastus mängib sellele tema mälestusi müües, Budapesti linnapildis oli kevadel palju Nádasi pildiga reklaame, Ungari ajakirjandus oli täis intervjuusid Nádasiga, ja on raske kujutleda, et kirjanduse turustamise kampaania võiks olla veel massiivsem ja intensiivsem, eriti veel sedavõrd intellektuaalse autori puhul, see tegi silmad ette isegi tõelise meediapersooni Esterházy ükskõik millise romaani ilmumise ajal toimunud turunduskampaaniale. Ehkki see massiivsus on muidugi ka õigustatud ja igati rõõmustav – ilmusid ju suurima elusoleva kirjaniku esimesed mälestused, üle 1200 lehekülje teksti kahes köites, suures formaadis ja tihedas kirjas, vaatluse all autori lapsepõlv kuni 1956. aasta revolutsioonini, mida Nádas on nimetanud oma elu kõige enam mõjutanud sündmuseks (romaani „Mälestuste raamat“ vahest ehk kõige võimsamad ja köitvamad leheküljed langevad samale ajale), tagasivaadetega perekonna minevikku, põigetega Ungari juudi kogukonna emantsipeerumislukku, Ungari kodanluse õitseaega, põrandaaluste kommunistide ellu, juutide ellujäämisvõimalustesse teise maailmasõja aegses Budapestis jne, põhivaates Budapest pärast sõja lõppu, kommunistide võimuletuleku, stalinismi kinnistumise ja repressioonide aeg. Pealegi olid ilmunud intervjuud peaaegu eranditult äärmiselt sisukad ja põnevad ega keskendunud mitte ainult mälestustele, vaid ka üldisemalt Ungari aja- ja vaimuloole ja praegusele Ungari ühiskondlikule situatsioonile. Aga sellest kõigest kirjutan juba siis, kui olen jõudnud raamatu korralikult läbi lugeda, mitte seda lihtsalt nuusutada.

Loomulikult tuli Esterházy kõneks ka Nádasi õhtul, ja minu meelest visandas ta küll väga üldiselt, aga täpselt teineteise koha Ungari viimaste aastakümnete kirjanduselus. Nádas kirjeldas ennast kodanliku kirjanikuna, kelle huvid kõnnivad sama rada mis kodanluse ja juudi kogukonna emantsipatsiooni- ja vaimulugu, aga näiteks kui talle pakuti Frankfurti raamatumessi avamise ülesannet, siis loomulikult lükkas ta selle Esterházy kaela, sest EP oli kirjanduse esinduskuju, Nádas oleks enda sõnul „suutnud ainult lahutada, analüüsida, murda sügavuste poole, tegeleda ebamugavate küsimustega", Esterházy aga jäi tema sõnul aristokraadiks ka kirjanikuna, kellele küll liberaalse kodanluse väärtused olid hinge järgi, ent kes ometi jäi kirjanduse aristokraadiks (EP pärineb Ungari ühest kõige autoriteetsemast aristokraatlikust suguvõsast), see, kes ühendas, esindas, oli kirjanikukuju, kelle järgi sai ühiskond juhinduda ja kes ise seda rolli rõõmu, vastutustunde ja mängulise eneseirooniaga täitis.

Sellise autori raamat ilmuski nüüd sel nädalal, ja ei pea vist ütlema, kuivõrd imestunud ollakse Ungaris, kui kuuldakse, et „Hrabali raamat” on esimene Esterházy teos eesti keeles – kuidas on see võimalik? Loodan, et nüüd ridamisi ilmuvad kolm EP raamatut tõstatavad sama küsimuse ka siin. Sest Ungari kaasaegse kirjanduse lugejana ei tea ma eriti suuremat naudingut kui selle suure kirjanike kolmiku teosed.