Tandori 80

Dezső Tandori saab täna 80! Ta on oma mängulisuse, muheduse ja kurblikkusega ikka hingelähedane olnud, tema luulet tahaksin ükskord veel põhjalikumalt tõlkida.

Siin avaldatav tõlge ilmus Vikerkaares nr 1-2/2015, tõlke toimetas Kajar Pruul. Originaal ilmus 1973. aastal tema samanimelises luulekogus, mis on üks vormiline ja mõtteline mürtsumine algusest lõpuni. Head lugemist!

Leitud objekti puhastamine

I

(Kustutamisele kuuluvad abisirged)

Et saaksime üldse

kõnelda

tema pikaleveninud viibimisest W-s,

et võiksime ülepea kujutleda

ruumis

tema saabumist, lahkumist –

sinna(samma), sealt(samast) –,

tema rohket loivamist (vahepeal),

nende lonkimiste näivalt sihitut kordumist

(justkui eksleks ta mingis inimtühjas linnas),

tuleb meil rääkida

Plac Trzech Krzyżyle suubuvatest, siit avanevatest

tänavatest: Wiejskast, Brackast,

Mokotowskast, Żurawiast, Hożast,

Książęcast, Aleje Ujazdowskiest,

ning veel enne, kui neid mainime,

tuleb meil laiendada seda teatud ringi,

piirdudes antud hetkel siiski üksnes Wiejska, Mokotowska, Aleje

Ujazdowskiega, ulatumata siinkohal veel Piękna tänavani,

Ujazdowski ning Łazienki pargini,

Koszykowani või juhuslikult

Plac Unii Lubelskiej’ni,

kuhu ta neil liikumisradadel alati jõudis,

vaid lihtsalt tuvastamaks seda,

et mainitud kolm tänavat

(täpsemalt – üks kolmest on „allee“)

hargnevad kiirtena

Trzech Krzyży väljakult; kuid kui asume

tõesti juba teele, ütleme, Aleje

Jerozolimskiele viivalt Brackalt

ja saabume Aleje Jerozolimskielt (Poniatowski

silla poole vaadates) kurale langevale

kiviplaatidega kaetud väikesele väljakule,

kuhu suubuvad Hibnera, Szpitalna, Widoki ja –

juba mainitud Żurawia ja Hożaga

täisnurga all ristuv ning Mokotowskaga Piękna tänava juures

teravnurga all liituv –

Krucza tänav:

seega, kui alustame teed Krucza tänavaga mitte päris paralleelselt,

Aleje Jerozolimskiega mitte päris täisnurga all paiknevalt

Bracka tänavalt,

järgiksime üht tema kõige sagedasemat liikumisrada.

Ehk kui ta pidas Aleje Ujazdowskiel jalutamist

(seejuures ühtemoodi nii ööbimispaigast ära kui ka sinna tagasi)

alati (või siis praegu, hiljem) viiuli- või klaverikontserdiks, Wiejskal kõndi

kammermuusikaks, Mokotowska oma

sümfooniaorkestrist bisarselt kostuvaks

puu- või vaskpillipartiiks, siis Brackat (tollal)

täiesti argipäevaseks, suurlinlikuks käraks, müraks.

Sellega tahtsime ilmselt

öelda seda, et

ta kõndis palju – väga palju. Siinjuures

tähendaks kahtlemata

meeldivat kõrvalepõiget see, kui

mainiksime, et

ringi konnates

ta ka istus paljudes kohtades; nii näiteks

kohe esimesel päeval mitmel pingil – Kultury pargis, puurkaevu ääres –,

avenüülaiusel trepil,

ühe Piękna tänava kohviku terrassil postkontori vastas,

ühe roniroosidega kaetud raudaia

betoonalusel Plac Unii Lubelskiej’t ja

Aleje Ujazdowskiet ühendaval Bagatela tänaval,

ühe tühja kivist basseini kõrval kuskil Aleja

Różi või Szopena tänava kandis,

edasi – seda pidas ta vast veelgi

tähtsamaks (siis) –: ta oleks tahtnud istuda – muu hulgas –

Koszykowal, Kruczal, Hożal jne;

samuti et – kuigi ta oleks võinud istuda –

ta ei istunud Ujazdowski pargis, Łazienkis

(Bagatela pargi lähedal asuva Chopini mälestusmärgi juures),

– vähemasti mitte esimesel päeval, kuid hiljem

ka seal, igal pool, pinkidel –

ja veel paljudes muudeski paikades. Samas istus ta

– tõsi, samamoodi mitte esimesel päeval (siis ei astunud

ta ühtegi liiklusvahendisse) – ka ühes trollis,

mille marsruut (Plac Unii Lubelskiej’, Aleje

Ujazdowskie, Koszykowa kandis) talle hiljem iseäranis

meeldis, võiks isegi öelda – kõndimise järel

oli see trolliliin kõige meeldivam; jah,

see siin

tähendaks toredat kõrvalepõiget. Selle kõigega tahtsime

vaid laiendada seda ringi,

kuhu ta oma Trzech Krzyży väljakul asuvast ööbimispaigast

Wiejskalt, Aleje Ujazdowskielt, Mokotowskalt

(sinnapoole läks ta harva!)

võis jõuda. Kuid võiksime asuda teele

ka Bracka suunas, isegi kui mitte

mööda Brackat ennast, vaid

liikudes Aleje Jerozolimskiest kurale jäävalt väikeselt väljakult

Poniatowski silla poole

mööda samuti vasakule avanevat Nowy Świati tänavat,

mööda – selle jätku moodustavat – Krakowskie Przedmieściet

Plac Zamkowyle välja, sealt

vanalinna – nii järgiksime me (teist) tema

kõige sagedasemat liikumisrada. Meeldivat kõrvalepõiget

tähendaks siinjuures see, kui nendiksime, et vahepeal

ta ka sõi nii mõneski paigas, täpsemalt:

põhiliselt ühes kohas, Krakowskie Przedmieściel, ja võiksime mainida ka

nende kahe-kolme söögi nimed, mida ta

iseäranis armastas (ta ei saaks praegu

ilmselt muudmoodi, kui et peaks tõstma neist eraldi esile

kuiva, veidi pruunistunud moosiomleti

ning pirożki-nimelised küpsetised), muud sõi

ta haruharva. Söökide esiletõstmisel tuleks

(talle)

ilmselt meelde see juhtum,

mil ta näljasena – ja oma kondamistel alati kaasas kantud

kandekotis asuvat lõunaoodet jälestades –

heitis viimase ühele pingi ümber luusivale

hulkuvale koerale, et minna siis rahuliku südamega lõunastama,

kuid koer

haakis end ta kandade külge, tahtis tulla temaga restoranidesse,

tema aga kartis, et liiga keeruline oleks seda asjalugu

teda keelama tulevatele kelneritele selgitada

ja neilt abi paluda,

ning seepärast pööras ta pigem

pärast pikka rännakut sisse ühte Kiliński tänava kangialusesse

ja leides sealt sisehoovi, sulges koera

järel värava ning põgenes

jooksujalu, osalt haukumise peale välja ilmunud majaperemehe,

osalt vähese aja pärast uuesti hulkuva

koera eest Miodowa väikeste losside poole. Kuid et

me võiksime kujutleda

(ruumis)

kas selle meeleheitliku või mõne muu, palju rahulikuma

ja näivalt sihituma vanalinnas manööverdamise

liikumisrada, tuleb meil tutvuda vanalinna –

kaardil suurendatud ja väikeses ruudus eraldi esile toodud –

tänavaskeemiga; ülepea: peaksime kohe praegu

laotama enese ette W. kaardi ja vaatama kannatlikult

läbi võimalikud liikumisradade kombinatsioonid, et

võiksime vähemalt veidigi objektiivselt rääkida

tema pikaleveninud kohalviibimisest.

II

(Kohalviibimisharjutused) *; **

* (Mis senist teades ei mõju võõrastavalt.)

1. Saabumine (Aleje Jerozolimskie „lõpus“ asuvasse vaksalisse).

2. Trammitrepp (millelt ta viimasel hetkel maha hüppab ja – kesköö paiku – võtab vastu uue pakkumise seoses tulevase ööbimispaigaga).

3. Ööbimispaik Trzech Krzyży väljakul (kuuekordne hoone kahe pargi vahel).

4. Tagatrepp, millest ta iga päev üles v alla jookseb, jättes astmeid kahe (ei: kahe) kaupa vahele.

5. Duširuum (käib duši all, enne kui võõrustajaga vanalinna öisele jalutuskäigule läheb) (siin).

6. Tema tuba, mille võõrustaja tema tarvis tühjendab (kolib teise tuppa).

7. Aleje Jerozolimskie nurgal asuv reisi- ja piletibüroo. Ostab kahelt hangeldajalt – suure rõõmuga – pileti laupäeval ja pühapäeval toimuvale rahvusvahelisele (jne)le.

8. Ööbimispaiga esine park. Leiab pingilt sama päeva lehe sama päeva kinokavaga.

9. Puurkaev. (Peseb nägu.)

10. Mitmel pool istudes Ujazdowski pargini. (Aga parki ta ei lähe.)

11. Puurkaev (jätkub), millest ta järgmisel päeval pärast rahvusvahelist (jne) võõrustaja v selle sõbra v teistega meeleldi räägiks. (Põhjus: vt 12. punkti.)

12. Kohalikele on rahvusvahelise (jne) kohalikud osavõtjad tuttavamad kui talle. (Aasta sees kokku pandud tulemustetabelit ei võtnud ta kordagi välja.) (Toimumispaik: ülal pargi bulvarilaiuse trepi juures.)

13. Kohalikele on ka puurkaev kindlasti tuttavam. (Mis sest siin! Toimumispaik: kiviplaatidega kaetud väikese väljaku nurgal asuva kaubamaja keldrikorruse delikatessilett; tugev neoonvalgus; sisseostud rahvusvahelise – jne – eduka lõpu tähistamiseks. Põhiliselt joogikraam; kaks purki kurke.)

14. Üks purk kurke (sisseostud enese tarbeks).

15. Kaks latti kiiresti kahanevat vorsti (kodust toodud). (Kõrvalepõiked oma tuppa, joomise vahepeal, kus murrab/haukab tüki vorsti, et kanda jne, vt: „mitu pudelit…“.)

16. Kannab. Võõrustaja – ja seltskond – arvab, et ta käib väljas oksendamas.

17. (Kahekesi) „hoiab“ vannitoas võõrustaja pead. (Võõrustajal hakkab kergem.) (Ilmselt hakkab kergem.)

18. Kutsed (seltskonnakaaslastelt) (võimalikud reisid järgmisel päeval; – ilmselt – autoga).

19. Seoses kutsetega (teda kahtlustatakse hoiduvas hoiakus, palub võõrustajalt toa veel mõneks päevaks).

20. Aeg: u 10 e.l. (esmaspäev) (järgmine päev).

21. Duširuum(i minek) (ist tulek) (ei kohtu ühegi tuttavaga).

22. Toimumispaik: vt Kustutamisele kuuluvad abisirged. (Aeg: esmaspäev) (teisipäev) (kolmapäev).

23. Kohalik (spordi)leht. (Objekt: rahvusvahelise – jne – tulemuste võrdlus mulluse v tänavuse maailma – jne – ga.) (Võtab välja enda tabelid.)

24. Ilmavariatsioonid (läbivalt ilus kuiv tuuline päikesepaisteline ilm). (Eelmainitute kombinatsioonid; päevad – esmaspäev, teisipäev jne – erinevad.)

25. Päikesepaistelise kuiva ilmaga kivibasseini ääres. Roniroosid (samal päeval).

26. (…õigel ajal) (toimumispaik; asudes liikuma mingis suunas).

27. Tagatrepi pendelukse juures asuv uksehoidja ruum. (Objekt: äratamispalve uksehoidjale.)

28. Toimumispaik: vt 27. punkt. (Objekt: uus äratamispalve; vabandused seoses äratuse tarbetusega.)

29. (Eelneva kordumine.) (Päevad: erinevad.) (Vahepeal: kiviplaatidega kaetud väljaku nurgal asuv reisi- ja piletibüroo; kodumaal G-sse sõiduks ostetud piletid kehtivad; huvi sobivate rongide vastu.)

30. Mõtted.

31. Toimumispaik: ikka veel W. (ikka veel mitte G.).

32. Mõlgutused reisist G-sse (mere äärde). Mõte öörongist (sõiduplaan väikese jne nurgal asuva jne klaasvitriinil).

33. Kinokava. Seansi toimumisaja (õhtuse seansi toim-aja) sobitamine rongi väljumisega.

34. Kino Wolas. Sinnaminek (trammiga; trammitee kirjelduse ignoreerimine; trammiteest – K-s – vt III osa: Puhastamine).

35. Sõit trammiplatvormil, suund kinole (ikkagi midagi trammiteest). Kino leidmine. Õhtul pärast 8-t Wolas. (Ühekordsete majade ühishoov, kuivavad linad, kino kõrval.)

36. Pärast kino trammiplatvormil, Aleje Jerozolimskie „lõpus“ asuvast vaksalist mööda (suund teisele vaksalile) (ikkagi midagi trammiteest, jätkub).

37. Riide(?)vabriku valgustatud ruumid öös (tramm on veel teel) (vaatab neid platvormilt; kaovad ära).

38. Trammiga Aleje Jerozolimskie lõppu (risti üle Krucza, Bracka ja Nowy Świati) (v: mitte ühestki risti üle). Vaksal.

39. G-sse suunduv öörong. Sisenemine laadimisrambi kõrvalt.

40. G-sse suunduv öörong (inimestest pungil kupee). (Magamiskatsed.) (Õlakott süles. Õlakotil: tema pea.)

41. Ei leia G-s merd. (Aeg: G-sse saabumise järel.)

42. G-s vihmane ilm. Hommikusöök (sees); vihm (väljas). Ei saa (moosiomletti).

43. Tühi (räpane) pooleliitrine kruus (püstijalabaari lett, tagasi vaadates). Vihm (väljas). Katedraal (väljas ja sees).

44. Tänavad G-s. (Ei leia merd.) Tööstusrajoonid (arvatavasti on ta mere lähedal).

45. Siseneb trammi (nr 3).

46. (Aedlinna läbiv trammitee: vt III osa, K-s.) G. puhkerajoon: S.

47. Eksitus: trammi nr 3 lõpp-peatus pole veel S. (Bussiga edasi – v bussiga tagasi – S-i – v S-ist.)

48. (S-is: tervisepark – väike kirik suletud; pargis tänavakaupmehed; tervisekaev, BAR–DANCING–RESTAURANT, muul.) (S-i muul) (sombune ilm, tugev tuul; laev väljub). (S-i muulilt paistvad G. tööstusrajoonid, G. katedraali torn.) (Ümberistumine bussilt trammile nr 3, tagasiteel.)

49. Mõned tunnid G-st W-sse suunduva rongini.

50. Tormijooks W-sse suunduvale rongile. Seisukoht (ja veel u 20 inimest) tagumisel platvormil. U 5-tunnine tee tagasi W-sse; ideaalne koht platvormil, u 2 cm avatuse peale surutava akna all.

51. Suruvad (eks)uisutamismeistriga kahekesi (ühisel jõul) akna alla (u 2 cm avatuse peale).

52. Aknast puhuv tuul.

53. Vestlus (esimest korda üle u 10 päeva „vestleb“).

54. Vilistamine, laulmine (mingi – ? – laul).

55. Jätkuv vilistamine. (Eks)uisutamismeistri ja tema pere W. aadressi (teadlik) (unustamine) (üleskirjutamise teadl unust jne).

56. (Ennetades: kutset jne, vt 55. punkti.) Isegi laadimisrambiga vaksal on juba tuttav (u). (Küsitakse midagi) (tema tundmatud kaasmaalased). (Räägib nendega vaid kohalikus keeles) (paar sõna, seistes edasi) (eufoorilise õnnetundega edasi seistes).

57. Tagasi Trzech Krzyży väljakule. Võõrustajat (v jne) pole ikka veel.

58. Veel üks päev W-s. Jalutuskäigud vanalinnas. (Telefoniputkad päikesepaistes. Nahkistmed bistroos. Puu telliskiviintarsia-seinaga bistroo ees. Puu vari.) (Jälle pikad, ühtesulavad, sulgudega ümbritsetud mahud.)

59. Ümbruskonna lapsed. Uus vestlus (vanalinnas, markidest. Üks poiss haagib end ta kannule. Teised lapsed võtavad ka end nende kannule).

60. (Vanalinnas; v vanalinnast vahest juba isegi veidi väljas.)

61. Pakkumised seoses markide vahetamisega. Peaaegu vägivaldsed vabanemismanöövrid. (Tõmbab Krakowskie Przedmieściel hinge.)

62. Puruks pommitatud maja ase (rohi, paar pinki, kruusaga kaetud promenaad) otse Hotel B. (Hotel Bristoli) kõrval.

63. Hotel Bristol. (Saadikud ja suursaadikud?) (saabuvad diplomaatilise korpuse autodega.) Hotel Bristol (kõrvaltänava sissekäigu kõrval väikese kallakuga tänaval seisvad diplomaatilise korpuse autod).

64. Hotel Bristol(it ümbritsev õhtune elu. Meelelahutus- ja sissetuleku-mõlgutused). (Teised – v mõni muu õige väljend – isikud.)

65. Maalija „kokaiiniga“. (Kes on juba vanalinna kindlusest tuttav.) (Ilmub Hotel Bristoli peasissekäigu ette. Käes puust kohver. Puust kohver pannakse Cortina pagasiruumi.) (Teised isikud.)

66. Rohkem ei saabu (saadikuid, suursaadikuid?).

67. Ei lähe sööma moosiomletti.

68. Videvik (samal päeval).

69. „Kellele? Miks? Kuidas?“ (Teised isikud, jätkub).

70. Ikkagi mitte. (Videvikuvalgus tornhoonete kividega kaetud seintel. Läheb kiviseintega tornhoonete eest läbi. Järgmisel päeval tuleb ilus ilm.)

71. Õhtu. „Õhu kristalsed murdepinnad.“ (Lollus; sellist postkaarti ei leia ju nagunii.)

72. Ei saada postkaarte. (Vt 69. ja 70. punkt).

73. Vastus ühele (mitmele) küsimusele (jääb ära).

74. Tagatrepist üles. Palve uksehoidjale.

75. Võõrustajad tabavad ta pakkimise ajal (saabuvad). Pakid (õlakott ja – roheline! – spordikott). Ei lase tal minna.

76. Kutse (asjaolude ignoreerimine) (siin) (vinjakile) (kutse).

77. Tagasilükkamine jne, jne. (Peagi: vinjak, jne.)

78. Lõpuks: (lõpuks ikkagi) „hoiab“ võõrustaja (kahekesi) vannitoas tal pead. (Peagi: uued pudelid jne.) (Peagi: oksendab üksi.)

79. Uuesti vannitoas. Kutse taaskordne tagasilükkamine. (SELLEST VÄLJASPOOL ASUVAD ISIKUD) (+ vinjaki mõju) (vorsti ja kurgi puudumine).

80. Hüvastijätt võõrustajatega (jääb ära). Ärkamine pärast lühikest magamist. Juba duširuumist (koristatud) tagasitulekul kohtub äratama saabuva uksehoidjaga.

81. Takso Trzech Krzyży väljakul. Jooks spordikotiga (ja õlakotiga).

82. Tuttav vaksal (laadimisramp). L-i suunduv rong. (Täpsemalt: sõit K-sse läbi L-i.).

83. , ja teised väljajäänud punktid.

------

** (Mis senist tundes mõjub võõrastavalt) (vt ülalt ükskõik millist punkti).

III

(Puhastamine)

Kui ükskord aega saab ja

seda meenutab – nii alustab tema. Alustagem aga

pigem nii: ta läks W-st

rongiga K-sse, kena ühe päeva

tee; alguses tahtis ta

minna laevaga, kuid kajutikoht

osutus kohalikku rahasse ümber arvestades liiga

kalliks, ilma kajutita

oleks reis aga olnud üpris

ebamugav. Kuid ta oleks justkui juba

kodumaal otsustanud: et ei lähe laevaga; sest

(nagu ka reisile G-sse)

oli ta pileti juba kodumaal ära ostnud:

W-st läbi L-i K-sse.

See oli üpris suur ring. Lõpuks sai aga

L-ist vaid niipalju, et W-st K-sse viiva

lühema marsruudi asemel sõitis ta

ikkagi läbi L-i, kus tal oli ümberistumiseks

ainult kakskümmend, kakskümmend viis minutit;

ta ei lahkunud isegi jaama territooriumilt, nii et

L-ist siis nõnda palju. Kuid – ega see teda huvitanudki;

teda huvitas K.; K-s oli ta kunagi juba käinud ja ta teadis ka,

et W-s (kahe oksendamise vahel) saadud

soovituskiri oli adresseeritud just sellesse hotelli,

milles tal kunagi esimest korda K-s viibides

ööbida polnud õnnestunud (ta oli dokumendid

kuidagi maha unustanud). Seega ta ei kahetsenud

W-st läbi L-i tehtud ringi;

otse vastupidi, ärakasutatud pilet

isegi rahustas ta

südametunnistust. L-ist P-sse (P-s tuli

K-sse minnes viimast korda ümber istuda) rappus

ta vanamoelises üldvagunis surutuna igasugu

kohalike ja nende pakkide-kitsede vahele,

ajuti – P-le lähenedes? – aga peaaegu üksi,

(„ta oleks võinud isegi tantsida“). Vaatas aknast välja. Hakkas

pärast W-d rahunema. (Mis siin sellest?) Tasane maa

oli täiesti mõttetu, sellist

oleks võinud vaadata ka kodus; aknast puhus sisse

läheneva, kuid siis ikkagi kaugeneva

vihma tuul. P-s paistis ere päike, kuivanud

betoonitolmu ei tilkunud isegi veetorni

katla kraan (ta oleks katsetanud

selle naljaga, kuid ta ei tahtnud kõnelda

üheski keeles) (see ka, mis siin sellest??) (kuid isegi

võõraste sõnade jaoks olid ta keel ja suulagi

liiga kuivad). Puhvet

oli kinni. Lõpuks

saabus K. ekspress. Vaevu

leidis ta koha; kui midagi viimaks paistis,

hõivas ta selle otse iseenesest

mõistetavalt. Talle hakkas silma,

kuivõrd hästi olid kaasreisijad riides, isegi siin, teises klassis.

Loomulikult, oli ju laupäev; K-sse mindi

aega veetma. Ja ka K-s

oli tunglemist palju, kohe vaksalis,

kunagise linnamüüri kohal kulgeval,

puude ja sajandivahetusest pärinevate (mis sellest?)

majadega ääristatud ringteel. Trammidega

oli vist midagi lahti (polnud voolu?),

nii et ta asus teele jalgsi, selekteeris

tee peal välja ühe meeldivana tunduva söögikoha,

kus teeb pärast ühe õlle, mõtles ta, sööb hea

omleti (juustu-, moosi-), kui on

hotellitoaga asjad korda ajanud. Restoran asus otse Linnaringtee

ja sellega ristuva Aedlinna avenüü nurgal;

siin istus ta trammile, tramm

sõitis läbi meeldiva, puudega kaetud maastiku, vasakul salud ja aasad,

paremal linna spordiujula (just see, nii see peabki olema;

kuid lõpuks võib ka nii olla!), veekeskus. Ta otsustas,

et astub siit veel läbi. Trammi lõpp-peatus

võis olla linnaääres; tegelikult

hotell paistis, ei olnud kuigi kaugel; ta pakid

– üks pleekinud-roheline trapetsikujuline spordikott –

(– ja õlakott! –)

ei olnud eriti rasked; nurgapealne universaalkauplus

polnud kinni; ta ostis ühe

pudeli

(sidruni-?) karastusjooki ja viis endaga kaasa, et see

hotellitoas ära tarbida (et oleks midagi

juua). Ta oli W-st lahkunud koidu ajal pool kuus, nüüd

saabus lõpuks K. hotelli. Hotellis

tuli oodata, kuni saabub see,

kellele soovituskiri oli adresseeritud. Kuid juba algul oli näha:

probleeme küll ei teki, isegi ilma kirjata. Lihtsalt

tuleb veel mõned tunnid oodata. Niisiis sõitis ta trammiga

Aedlinna ringlõpp-peatusest tagasi

Linnaringteel asuva restoranini, vaadates veekeskuse

siniseks võõbatud kabiinirida.

(Universaalkauplus suleti just siis,

kui ta sellest mööda sõitis.) Restoranis ta

tõepoolest

sõi,

õlu maitses väga hästi; talle meeldis, et klaas oli

külmast õllest härmas. Ta

tundis end spordikotita hästi

(oli jätnud selle registratuuri). Ta jalutas

peaväljakule, vaatas

tuttavaid hooneid. Ka nüüd

voolas-tulvas purskkaevu ümber kiviplaatidel vesi, toideti

tuvisid. Hotelli tagasi saabudes

sai ta toa, küsimusele, mitmeks

päevaks ta jääb, ütles, mitmeks päevaks

ta jääb (kolmeks päevaks, ütles ta). Kui

ta tuppa astus, oli päike juba loojumas.

Hotell asus linnaserval, ümberringi

laiusid aasad, läheduses hoolitsemata, ilma uute

hooneteta, kaugemal – paremat kätt –

seisis mõni tornkraana; vasakul oli linn

– tornide, majakatustega. Üle aasa,

linna tornide ja kraanade vahel

punas loojuv päike. Ta pakkis asjad lahti

(praktiliselt mitte midagi), võttis vannitoas korraliku duši,

(kahe toa kohta oli üks

vannituba), tuppa tagasi saabudes

istus voodiäärele. Ta kuulis muusikat, tol ajal populaarset,

soome rahvatantsu motiividel loodud tantsumuusikat; vaatas alla

– rõduäärest üle küünitades –

seitsmendalt korruselt hotelli restorani

tõrvatud katusele. Kas muusika tuli sealt? Nagu hiljem

selgus: korrus kõrgemalt (täpsemalt:

kaks korrust kõrgemalt). Ta läks üles,

kiikas korraks baari; tantsijad liikusid tol ajal moes olnud

tantsu reeglite järgi

(tõenäoliselt ringis), hoides üksteisel õlgadest.

Ta läks tagasi oma korrusele. Ta veetis

K-s kaks päeva; ei lõunastanud

ega õhtustanud enam Linnaringtee nurgal asuvas

restoranis; tegelikult lõunastas-õhtustas ta üpris

ebaõnnestunult. Hotelli teenistuja, kelle nimele soovituskiri oli

adresseeritud, muretses talle tasuta lõuna- ja õhtusöögi kaardi,

nende endi restoranis; erandiks vaid üks õhtu, põikles ta söömisest

kõrvale. Linnas vaatas ta taas kord üht osa mitmesugustest

ehitistest, ei viibinud kaua

külastatud vaatamisväärsuste juures. Toomkirikus, esimesel reisil,

meeldis talle väga üks võrega ümbritsetud väike

palve-külgnišš; nüüd aga see kunagine

elamus enam ei kordunud. Linnaringteel jalutades

– mõlemal päeval – luges ta lehest

ühe teatava spordiala teatavate võistluste

punktiseisust kõnelevat teadet; rubriik

kajastas loomulikult pigem koduseid tulemusi,

kuid teavitas ka ta kaasmaalaste

kohtadest. Neljanda päeva koidikul väljus rong kodu poole.

Tuli ärgata

väga vara; tema äratamise eest

seisis hea hotelli teenistuja, sisetelefoniga,

ja hoolitses ka selle eest,

et ühe tellimusreise tegeva bussi

juht ta vaksalisse ära viiks. Tal läks üsna

kaua, viskas asjad spordikotti, seisis pikalt

duši all, jättis pudeli riiulile.

Eelmisel õhtul oleks ta võinud selle taarapunkti viia,

universaalkauplust trammi

ringlõpp-peatuses hakati just sulgema.

Nad sõitsid läbi magava linna.

Hoopis teises suunas kui Aedlinna trammiliin,

ujula, Linnaringtee; saabuti ikkagi

viimase nurgale (vaksal asus Linnaringtee

nurgal). Ta ootas pikalt ja lõdisedes rongi; buss

tõi ta ära kaks-kolm tundi enne väljumist. Peatuse

neoontuled kustusid koiduaegses udus, päikese

esimene jne

koiduaegses udus; pingi kolm lauda

olid niisked. Ootamisaeg

möödus üpris igavalt. Seejärel

seadsid kohalikud

raudteetöölised rongi kokku. Kui

    ükskord aega saan                                   (kui ükskord aega saab)

    ja seda meenutan,                                    (ja seda meenutab,)

    siis ei jää viimaseks

    see varajane koit, poolöö,

    ei jää hotell, sealt lahkumine                   (HOTELLI ÜPRIS

    või lifti linoleum nii libe,                         PÕHJALIK KIRJELDUS)

    ei jää see piire, pikk metallist toru

    või trepikäänu rihvelklaas,

    betoonist seinas sirendav

    neoon kesk tuimi nupusilmi –

    need ei jää viimaseks –

    ma keeran võtit.                                       (Ta keerab võtit.)

    

    (PÄEV, ÕHTU, ÖÖ, KOIT, VIDEVIK,

    ON ISEENDA HÄMARIK,                    (?)

    ÖÖ, ÕHTU, PÄEVAAEG JA KOIT.

    EI OLE ÜHTKI,

     MIS POLEKS ÜKSKI.)

    

Sel hommikul jääb hommik ära

– kõik korraga ei saa ju olla.

Kui alla vestibüüli lähen,                             (Kui alla vestibüüli läheb,)

jääb tühjaks lift või trepikoda.                     (Kui muu ei lähegi just nii!)

Võin jätta ainult ühe jälje.                           (Võib jätta ainult ühe jälje.)

    

    

         (PÄEV LOOJUB. SAMAS LÕPETAVAD

        KA NÄDALAD, KUUD, AASTAPÄEVAD;

        ÜKSKÕIK, KUI SUUR KA ETTEMAKS,

        MIS MINUTILE JUURDE LISAN,      (MIS MINUTILE JUURDE LISAB,)

        SEST HETKEST LOEN TA KADUVAKS.)      (SEST HETKEST LOEB TA KADUVAKS.)

Veel üks kord pesema. Et mitte pakkida.

Pidžaama seisatab sul paljajalu                  (Pidžaama seisatab tal paljajalu.) (?)

ja rõdult tuppa valgub vilu.

Üks ringutus. Ja ahistavad külmavärinad.  (Jne.)

Vann, dušš, veesäbrus kahhelplaadid.

Ka nüüd on abiks punast värvi kraan.

Veel seebitada, lõputult.

Kaks korda pesed puhtaks pea.                   (

Et mitte pakkida.

    

        (ME HOIAME MEIS ENDIS

         ÜHT LAHKUMISEPILTI.

         PELK KADUV MAINE SOOSING

        MEIST ÜKS HETK ÜTLEB LAHTI.)

    

Ka surmahetk

ei ole ootamatum.

Üks võti pöördub,

kaod poolenisti lukuauku.

Pool ära viid, pool maha jääb,

su poolpäev poolenisti lahti jääb.

    

– Sa saabud:

päike lahvatab su tuppa

ja umbisikulised

taevad kaovad nelja nurka.

Kõht tühi, kurku kriibib janu,

sööd paberkotist mingeid tuvipalu,

pool leiba jääb

sust peegelkapile,

üks tühi pudel,

tagastamata taara.

– On koidik. Kell on neli.

Poe ukse ees on võre.

János Háy, "Vanaisa jutud"

Ta magas ema ja isa vahel, oma voodit tal ei olnud. Kõrvuti paiknevate voodite äärelaudadele oli asetatud vana beebikott, et kõva poleeritud puit ei suruks valusasti vastu külge. Psühholoogile oleks see vaatepilt pakkunud tõelist maiuspala, ent psühholooge toona veel maal ei elanud. Oli talv, ema pani suleteki alla soojaks aetud telliskivi. Laps pistis jalad teki alla ja libistas need siis vastu ema reit. Ema tundis väikseid külmi jalataldu, aga ei öelnud midagi. Ta arvas, et küll need peagi üles soojenevad. Vanavanemad magasid teises toas. Vanemad saatsid lapse tihtipeale nende juurde. Laps ei teadnud, mille pärast, aga ta läks rõõmuga, sest isa ei jutustanud kunagi selliseid lugusid nagu vanaisa. Isa jutustas ainult tõeliselt juhtunud asjadest, näiteks sellest, kuidas nad sõdurina kõrtsis käisid, seal jõid ja läksid ühe naise pärast kaklema. Mis pagana lugu see veel on, mõtles laps endamisi ja ootas päeva, kui ta jälle vana juurde saadetakse. Ja see päev saabus lausa kaks korda nädalas. 

Laps libistas end siis vana kõrvale voodisse, ta mahtus sinna kenasti, sest vanaisa oli väikest kasvu mees, pealegi ei komberdanud vanaisa öösiti ringi, sest ta oli väga väsinud. Laps jõudis vaevu voodisse pugeda ja päkad vastu vanaisa suruda, kui juba teatas, et ootab lugu. Lugu käis sõjast ja sellest, kuidas nad venelaste vastu võitlesid ja mis juhtus, kui nad vangis olid. Näiteks oli seal üks Saksa major, kes pühkis oma suurt käsnjat nina ja pärast märkas, et nina oli jäänud taskurätikusse. Oli selline pakane, et nina oli äkitselt ära külmunud, ütles vanaisa, ja et temalgi külmus üks varvas ära. Laps ütles, et tema jalad on ka täitsa jääs. See on midagi muud, ütles vanaisa. Ei ole, ütles laps. No siis ei ole, nõustus vana. Laps läks aina rohkem vanaisasse ja eelkõige toimusid radikaalsed muutused tema peas. Kui ema hommikuti küsis, kas ta eile üht või teist asja tegi, näiteks kas tõi eile laudast munad ära, siis vastas laps, et ei toonud ta midagi. Oleksin hea meelega toonud, aga ma ei saanud. „Miks sa ei saanud?“ küsis ema imestunult. Sest ma olin vanaisaga sõjas, nähvas laps. „Kuskohas?“ küsis ema.

Sõjas, ütles laps ja hakkas otsekohe kirjeldama sõjalisi manöövreid. Kuidas nad rindel kuulirahest läbi jooksid ja mitu võitluskaaslast langes. Neid ei saanud päästa, sest vaenlane tulistas isegi Punase Risti masinaid, ta ei pidanud ei jumalast ega inimesest. Käis halastamatu võitlus, veri voolas ojadena, tähendab, oleks voolanud, täpsustas laps, kui väljas poleks olnud miinus kakskümmend ja veri poleks lumel otsekohe jäätunud. Ema segas toitu pliidil edasi, vaatas last, seda väikest kindlameelset kangelast, kelle silmad temast kahe sammu kaugusel leekisid. Ta tahtis lapsele öelda, et nii see nüüd küll ei olnud, aga ei öelnud midagi ja ainult naeratas veidi, mõeldes, et küll laps kunagi tagasi tuleb. Ainult isa rõhutas iga kord, et see ei ole tõsi, sest sa olid siin köögis või hoovis, mitte sõjas. Last see aga ei seganud, sest ta ei suutnud võtta tõsiselt sellise inimese juttu, kes jutustas neid kõrtsilugusid.

Ühel õhtul ütles isa, et laps vahetaks emaga kohad. „Miks?“ küsis laps. Et voodi ei suruks vastu külge, ütles isa. Aga ma olen sellega ära harjunud, ütles laps. Mis siis, ütles isa. Ma lähen parem vanaisa juurde. Parem oleks, kui sa ei läheks, ütles isa. Ei, ma lähen ikkagi, ütles laps. Ei, ütles isa jälle. Las ta läheb, sekkus ema. Olgu, mine, ütles isa ja rahunes, sest ta ootas sellelt õhtult midagi ja ootus murdis isaliku ranguse. Laps läks vanaisa juurde ja juba nad rääkisidki vanaga lugusid. Ka vanaisa kuulis nüüd vahel mõnest juhtumusest, millest ta varem ei olnudki kuulnud ja mis oli sündinud ainult lapsega, sest vana oli samal ajal mõnes teises lahingus olnud.

Isa ütles ükskord vanaisale, et ta ei räägiks lapsele enam sõjast, sest milleks peab lapse pead täis toppima igasugu saasta, mis pealegi veel pole tõsi. Aga see on tõsi, ütles vana. Isegi siis ei peaks sa seda tegema, karjus isa. Vana vaikis. Ta ei teadnud, milliseks kujuneb edaspidine elu mehega, kelle tema tütar oli majja toonud.

Sõjapäevade või lausa -nädalatega sumpas laps läbi külma talve, saabus kevad ja sulas lumi, millel legendaarsed sündmused toimusid, lumevesi imbus maa sooni pidi minema. Oli ennelõuna, mehed tegid tööd ja kodus olid ainult ema ja laps. Nad olid köögis, väljas oli veel külm, aga päike suutis köögiakna juba jääst lahti sulatada. Eelmisel nädalal, ütles laps, Matyi – Matyiks kutsuti nende koera, kes oli nime saanud ühe kurikuulsa poliitiku järgi, kellele keegi ei julgenud vastu vaielda, ja nõnda oli hea koerale käratada, et Matyi, tee, et siit kaod. Ühesõnaga, ütles laps, Matyi sai paljaskaelse kana kätte ja kui mina ei oleks seal olnud, siis oleks kanaga kööga olnud. „Millal see juhtus?“ küsis ema. Nädal või kaks tagasi, ütles laps. Tõesti või? Ja sa nägid seda? Jaa, loomulikult, ma olin ju seal. „Ja sa ei olnudki sõjas?“ küsis ema. Laps seisis ja läks näost punaseks. Ei, ütles ta, ma ei olnud sõjas. Ta seisis, häbi värvis tema näo veel punasemaks, ja oma osa oli selles ka valul, et ta oli saabunud tagasi maailma, kus pole suuri kangelasi ja kus ei ela indiaanlasi, saabunud täpselt sellisesse maailma, millest jutustas isa ja milles ei hakkagi juhtuma midagi erilist, või kui, siis kõige enam ehk see, mis juhtub iga väikese poisiga – ta kasvab suureks.

(Tõlge ilmus János Háy jutukogus "Budapesti sillad", Ungari Kultuuriselts ja Ungari Instituut, 2018)

x

Katkend "Hrabali raamatust"

ERR-i kultuuriportaalis ilmus katkend Péter Esterházy "Hrabali raamatu" algusest. Head lugemist!

Péter Esterházy "Hrabali raamatust"

Eelmise nädala lõpus ilmus Péter Esterházy romaan „Hrabali raamat“, mida tõlkisin väikeste vaheaegadega rohkem kui pool aastat. Kirjutasin tõlkele ka saatesõna, kuid nagu ikka oli aeg ja ka pakutud ruum napp, nii et avaldan siin sellest pikema versiooni, mille lõpuks raamatus kahele leheküljele kahandasin. Raamat ilmus Loomingu Raamatukogus, sellest on saadaval ka e-raamat. Esimese peatüki esimest osa saab lugeda ERRi kultuuriportaalist. 

Péter Esterházy on Ungari viimaste aastakümnete kõige tõlgitum autor, tema teoste esimesed tõlked saksa ja peagi ka prantsuse, poola, inglise, hispaania jne keelde ilmusid juba kolmekümne viie aasta eest. „Hrabali raamat“ on Esterházy loomingu esmaavaldamine eesti keeles, ent selles osas on tal ikkagi läinud palju kiiremini kui tšehhi kirjanikul Bohumil Hrabalil, kuigi mõlemad olid oma maa kirjanduses kõige silmapaistvamad autorid (Hrabalil on eesti keeles ilmunud „Ma teenindasin inglise kuningat“, LR 24–27/2013, tõlkinud Küllike Tohver). Õigemini, Esterházylt on Eestis avaldatud veel üks lühike tekst, novell „Ilus on surra isamaa eest” Vikerkaares 1/1994 Edvin Hiedeli tõlkes, ent sellega on üks õige esterházylik lugu – tekst on avaldatud tema suurteoses „Sissejuhatus ilukirjandusse“, aga selle autor on hoopis Danilo Kiš (ka üks suurtest, kes jõudis eesti keelde alles mullu jutukoguga „Boriss Davidovitši hauakamber“, tõlkijaks Hendrik Lindepuu, LR 19–20/2016) ja Esterházy ise on lisanud sellele kõigest allmärkuse „Ülaltoodud tekstis on muuhulgas Danilo Kiši otseseid või muudetud tsitaate“, mis paraku on eesti tõlkest välja jäänud (need iga tõlkijat saatvad õudusunenäod kavalate autoritega - ka parimatel juhtub).

Péter Esterházyst

Péter Esterházy (1950–2016) oli Ungari viimase kolme kümnendi üks kirjanduslikult ja ühiskondlikult kõige mõjukamaid kirjanikke ja publitsiste, Ungari kirjanduse esinduskuju. Ta oli hariduselt matemaatik ning debüteeris lõbusa lühijutukoguga „Fancsikó ja Pinta” (Fancsikó és Pinta, 1976) ja paroodilise romaaniga „Tootmisromaan” (Termelési-regény, 1979), mis tõid nii lugejamenu kui ka kriitikute tunnustuse. Järgneva viie aasta jooksul ilmus tal viis õhukest raamatut, mis lõpuks koondusid äärmiselt mahukaks ja kirjuks romaaniks või kollaažiks „Sissejuhatus ilukirjandusse“ (Bevezetés a szépirodalomba, 1986). See teos kanoniseeris Esterházy ungari postmodernistliku kirjanduse paraadautorina ning hakkas kõrvuti Péter Nádasi romaaniga „Mälestuste raamat“ tähistama ungari kirjanduses ühe ajastu piiri. Romaanile järgnes mitu publitsistikakogumikku ja 17. sajandi ungari keeles kirjutatud „Lili Csokonai: Seitseteist luike“ (Lili Csokonai: Tizenhét hattyúk, 1988).

Esterházy laiemale populaarsusele aitasid kaasa tema värskelt mõjuv sädelev keel, mängulisus, vaimukus ja tihti anekdootlike argiste lugude jutustamine. Oma osa mängisid ka poliitiline alltekst (markantseim näide sellest oli sotsialistlikku kantseliiti perverteeriv romaan „Kerge Ungari pornograafia. Sissejuhatus ilukirjandusse“, 1984, mille pealkirja lühend oli sama mis Kommunistide Ungari Parteil), särav isiksus, esinemisoskus ja perekondlik taust. EP pärinemislugu poleks muidugi sugugi oluline, kui ta sellega pidevalt ei mängiks, ja ka „Hrabali raamat“ on seda täis – ent ometi viisil, kus asjad on selgelt fiktsionaliseeritud ja mängitakse ainult Ungaris üldtuntud taustateadmistele (nt „kirjanikki oli suguvõsas omamoodi võõras, ta oli „Haydni poolele üle karanud”“, lk 28 – Joseph Haydn oli pikka aega Esterházyde juures kapellmeister, „Hrabali raamatus” kirjanikuks nimetatud tegelane on aga valitsejate poolelt kunstnike poolele üle läinud, millele ei vaadata aristokraatlikus suguvõsas tavapäraselt just teab mis hea pilguga). Aga et need sealsed üldtuntud asjad pole siin mitte tuttavad, siis paar rida ka sellest. Ta pärineb Ungari ühest kõige kuulsamast aristokraatlikust suguvõsast, nt nii tema vanaisa, vanavanaisa kui ka tolle onupoeg olid 20. sajandi alguses Ungari peaministrid, rääkimata siis esiisade rollist Ungari kuningriigis (suhetest esiisadega räägib ta pikemalt oma peateoses romaanis „Harmonia cælestis“ (2000), mida ma aegamisi tõlgin). Pärast sõda kaotas suguvõsa kogu võimu ja vara, ka EP perekond saadeti 1951. aastal ühte väiksesse külla asumisele, taoline „koos lihtrahvaga kannatamine“ on andnud Ungari aristokraatlikele suguvõsadele väga omapärase imidži ning tekitanud selliseid kummalisi fenomene nagu kas või aristokraatidest jalgpallurid (Esterházy on oma suhetest jalgpalliga kirjutanud raamatu „Teekond kuueteist-kasti sügavusse“ (Utazás a tizenhatos mélyére, 2006), see on õige hea ja mõnus meelelahutus, kus EP on saanud rahus tegeleda asjaga, mis talle väga istub – intellektuaalse lobaga). EP sõber ja tema kahe intervjuuraamatu autor Marianne Birnbaum on imestanud, kuivõrd hästi õnnestus Esterházyl oma pere privaatsust säilitada, isegi kui ta tegeles omamoodi „paljastustega“ ja oli pidevalt meedia tähelepanu keskpunktis (mõningat sarnasust võiks siin näha EP ühe lemmikluuletaja Dezső Tandoriga, kes samuti oli otsekui äärmiselt autobiograafiline, ent oskas end väga hästi peita).

Kirjandusringkonnis tekitas kaheksakümnendatel aga elevust tema loomingus kõige eredamalt avaldunud proosa keeleline pööre („Kirjandus on keeles mõtlemine“), mis oli Ungari luules toimunud juba seitsmekümnendatel, tema teosed olid tänuväärne materjal moodsatele kirjandusteoreetilistele uurimustele. Aga ka kõik tema 1980. aastatel avaldatud teosed seavad ühel või teisel moel küsimuse alla kirjandusteose mitmesuguseid aspekte (žanripiirid, autorsus, loetavus, stilistika jne – sissejuhatus ilukirjandusse!), võiks öelda, et peaaegu kogu EP looming tegeleb romaanižanri piiride katsetamise ja ümbermõtestamisega, nii et see „armastus“ Esterházy ja toonaste kirjandusteoreetikute ja kriitikute vahel oli igati vastastikune. Eriti suurt huvi äratas Esterházy teoste intertekstuaalsus, tema teostest leiab kogu tsiteerimise paleti alates sõnatasandi allusioonidest ja stilistilistest laenudest kuni mahukate ülevõteteni ja teistele autorite omistatud omaloominguliste „tsitaatideni“, tsitaatide allikad ulatuvad Piiblist, antiikkirjandusest, filosoofia, teoloogia, loogika ja maailmakirjanduse klassikast kuni kaasaegsete ja väljamõeldud autorite teosteni, nt „Sissejuhatuse…“ lõpus mainib ta peaaegu 2000 tsiteeritud autorit (selles on ka bluffi ja omaloomingut teiste nime all, aga number annab aimu, kuivõrd laiahaardeline tema „külalistekstide“ kasutamise meetod oli).

„Hrabali raamatust“

„Hrabali raamat“ ilmus 1990. aastal ja see on üks Esterházy neljast lühemast ilukirjanduslikust teosest kahe suure raamatu, romaanide „Sissejuhatus ilukirjandusse“ (1986) ja „Harmonia cælestis“ (2000) vahel. Raamatu valiku tingis üheltpoolt formaat ja mahuline sobivus Loomingu Raamatukogu sarja, teisalt aga see, et siin on rikkalikult esindatud Esterházy erinevad kirjutusviisid ja -tahud, noppeid varasema loomeperioodi meetoditest kui juba ka sellest keelest, mida ta kasutas „Harmonias…“.

„Hrabali raamatu“ lugu on lihtne: Issand saadab maa peale kaks inglit, et hoida ära üks „inglitegu“, ja kuna nad on kaitseinglid ja püüavad ajastu nõudmistega kohanduda, siis ilmuvad nad välja julgeolekutöötajate vormis ega taipa, miks ei õhku inimeste pilgust nende poole armastust. Nad sõidavad julgeolekuorganite numbrimärgiga Ladas Budapesti äärelinna ühe ühepereelamu ette, kus elavad kirjanik ja tema abikaasa Anna. Kirjanik peab kirjutama tšehhi kirjaniku Bohumil Hrabali juubeliks pidukirjutise, ent see ei taha tal eriti edeneda, Anna tunneb end aga üksi, sest Hrabal oleks justkui röövinud tema abikaasa. Aga kuna nad mõlemad armastavad Hrabali loomingut ja tsiteerivad seda pidevalt omavahel, siis Anna lõpuks armub Hrabalisse ja hakkab talle kirjutama kirja. Anna olukorra muudab keerukamaks see, et ta on kogemata neljandat korda lapseootele jäänud, aga ei tunne mingilgi moel abikaasa tuge ega taha ka enam taas kord otsast alata, mistõttu ongi inglid sinna ilmunud ja võtavad kord Alain Deloni, kord kurdi naistearsti, kord mõne muu kuju. Anna kirjutab Hrabalile oma kõhklustest ja fantaasiatest, aga paralleelselt jutustab ka kodu ehitamisest, suhetest ämmaga, abielu kaudu ühte suurde aristokraatlikku perekonda sulandumise raskustest ja üldiselt Ungari ja kogu Ida-Kesk-Euroopa olukorrast seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel. Lugu on köitvalt empaatiline, mänguline ja Esterházyle iseloomulikult kergelt piire katsetava huumoriga.

Esterházy prantsuse tõlkija Ágnes Járfás rääkis mulle, et kui EP romaani kirjutamist alustas, oli tööpealkirjaks olnud „Kolm inglit valvab mind“, ent kuna samal ajal oli Prantsusmaal valmimas EP romaani „Tootmisromaan“ (1979) tõlge ning kirjastusele Gallimard tundus sellise pealkirjaga teksti turustamine täiesti võimatu, siis olid nad nahaalsel moel nõudnud EP-lt kiiresti kümmet uut pealkirja, et nad saaksid nende hulgast valida sobiva. EP oli, nina norus, saatnud viis, mille hulgas oli ka „Kolm inglit valvab mind“, ja see valitigi hoopis „Tootmis-romaani“ prantsuse tõlke pealkirjaks, mistõttu oli EP sunnitud muutma ka kirjutatava romaani pealkirja. Ning kuna romaani taustal jookseb Bohumil Hrabali looming, siis sündiski lakooniline ja kergelt protesteeriva varjuga pealkiri „Hrabali raamat“, mis omakorda tekitas Ungaris pärast ilmumist 1990. aastal otsekohe kahesuunalisi vääraid eelootusi – kaheksakümnendatel Ungaris üheks kõige populaarsemaks välisautoriks kujunenud Hrabali austajad ei leidnud siit romaanist just kuigivõrra lugu Hrabalist, kirjanduskriitikud nägid romaanis aga EP seljapööramist kirjanduse lingvistilisele pöördele ja naasmist essentsialismi juurde. „Hrabali raamat“ oli esimene Esterházy romaan, mis sai kriitikat ka arvustajatelt, kes ei olnud seotud selleks ajaks juba endiseks saanud sotsialistliku ainuvõimuga. Nüüd on neid kriitilisi arvustusi üpris kummastav lugeda, nende tagant kumavad üleminekuaja vastuoksused ja ootused („Bohuš, kas Teie olete elanud ajal, mis ei oleks üleminekuaeg?“), kirjandusloolised mullistused, pinge, mis oli kogunenud seetõttu, et kaheksakümnendatel oli EP opositsioonilise kirjanikuna võimudega mitte seotud kriitikutele sisuliselt puutumatu staatuses jne. Alles seitse aastat pärast „Hrabali raamatu“ avaldamist ilmus romaanist esimene tõsisem analüüs, Zsuzsa Selyemi artikkel „Ja ingel“ (ilmus kolmes jaos ajakirjas Látó 1997, nr 5, nr 7 ja nr 8-9), millest hiljem sai tugevalt muudetud kujul Selyemi doktoritöö osa ja ilmus 2004 osana monograafiast „Vastu laiali“ (Szembe szét), hiljem on seda teost pikemalt käsitlenud veel ka Hollandi kirjandusuurija Guido Snel oma doktoritöös „FictionalisedAutobiography and the Idea of Central Europe“.

Esterházy noorpõlve romaanidele on iseloomulik jagunemine kahte ossa: „Fancsikó ja Pinta” jaguneb nendenimeliste tegelastega lugudeks, „Tootmisromaan” looks seitsmekümnendatel ühes arvutustehnika uurimisgrupis toimuvast ja selle sama mahukast allmärkuste osast, „Südame abiverbid“ (1985) ema leinamise loost ja sellega kohanduvatest tsitaatidest, „Sissejuhatus ilukirjandusse“ põhitekstist ja ääremärkustest ja -piltidest, „Seitseteist luike“ 17. ja 20. sajandi kihistustest jne. „Hrabali raamat“ on esimene ja peaaegu ka ainus teos tema loomingus, kus ta katsetab kolmeosalist struktuuri, ehkki see oli eos juba ka „Fancsikós ja Pintas” – raamatu eessõnas on kirjas, et 1951. aastal lausus väike poiss ootamatult kolm sõna: fancsikó, kalokagatijja ja pinta. Esimesest ja kolmandast said lugude kangelased, teine aga, mis erineb ainult kirjapildilt vanakreeka mõistest kalokagathia ehk ilu ja hea ühtekuuluvusest, jääb edasisest iroonilisel kombel välja.

„Hrabali raamatus“ on mitmeid kolmikuid (kirjanik – Anna – Hrabal; Issand – inglid – inimesed; Issand – tõlk – Hrabal, Issand – Ema – Isa jne) ja tüüpiliselt EP loomingule järgib sama skeemi ka romaani struktuur: kolm peatükki ehk kolm esitust samast loost, millest kolmas jaguneb omakorda kolmeks alapeatükiks ja neist viimane omakorda kolmeks osaks, ja neist kolmas peegeldab kõiki eelnevaid osasid. Zsuzsa Selyem on vihjanud, et romaani struktuur on laenatud Kierkegaardilt ning romaani esimene, „Truuduse peatükk“, ja teine, „Truudusetuse peatükk“, vastavad Kierkegaardi teose „Emb-kumb“ osadele, kolmas aga teosele „Kartus ja värin“, mis on ka põhjus, miks kergelt Hegelit meenutavas struktuuris ei saa kolmas peatükk mingit ühendavat nime. Selyem on veel vihjanud, et romaani käsikiri oli koosnenud 77 + 44 + 33 leheküljest, millest Esterházy trükiversioonis enam kinni ei hoidnud – 7 tähistab traditsiooniliselt kõiksust, 4 inimlikku sfääri, 3 aga jumalikku, mis vihjab ka sellele, miks kolmas peatükk eraldi nime ei saa. Seesama 3-4-7 kordub Selyemi interpretatsioonis aga veel teises ehk „Truudusetuse peatükis“, mis koosneb Anna kirjast Hrabalile ja millele ta signeerib pärast Kafka tšehhikeelset tsitaati Paul Celani „Surmafuugast“ tuttava tuhakiharatega Sulamithi nimega, „Surmafuuga“ neli korda korduv fraas „surm on Saksamaalt meister“ (Rein Raua tõlkes) peegeldab nõnda koos „Hrabali raamatu“ kolme surmast kõneleva peatükiga otsekui meie isa palve nelja inimlikku ja kolme jumalikku osa, Sulamithi enda nimi aga seob „Hrabali raamatu“ bluusid klassikalise fuuga žanriga.

Nagu enne mainisin, leiab EP tekstidest äärmiselt palju tsitaate, seetõttu veidi ka romaani olulisematest „külalistekstidest“, sest kuigi ta kasutab tihti Ungari kultuuriruumis suhteliselt tuntud tsitaate, on tsitaatide allikate „normaalruum“ Eestis siiski erinev. Kogu raamat on täis tsitaate Bohumil Hrabali raamatutest ja ka režissöör Jiří Menzeli Hrabali teoste ekraniseeringutest, need on osaliselt andnud ka teose meeleolu, tekstirütmi ja terve hulga keelelisi lahendusi ja motiive. Kõige enam tsiteerib EP Hrabali teost „Postřižiny“, milles jutustatakse Hrabali ema ja isa kokkusaamise lugu, sealt on üle võetud ka loo jutustamine naise perspektiivist. Pikemate Hrabali tsitaatide tõlgete eest olen siiralt tänulik Küllike Tohvrile. Mida raamatu lõpupoole, seda enam hakkab kogunema ka tsitaate Franz Kafka kirjadest Milenale (LR 27–30/1996, tlk Tiiu Relve). Raamatu lõpuosas leiduv Issanda ja Hrabali kahekõne koosneb pea tervikuna repliikidest, mida Kafka tsiteerib tšehhi keeles kas Milena kirjadest või tänaval kohatud tšehhide jutust. Seejuures on need tšehhi repliigid peaaegu eranditult esitatud kronoloogilises järjekorras ja lisatud on nende vestlust vahendava tõlkija tõlked, kuid tõlkija pingutab siis tihti vähem või rohkem üle, kasutades sarnast tõlkeviisi kui esimese peatüki tõlkija Frišova (kes tõlgib seal Donald Barthelme’i lühijuttu „On Angels“, mis on toodud peaaegu täies mahus). Kahekõne lõpus saavad vestluspartnerid aga suhu juba Jaroslav Hašeki sõnad. Neljanda pikema külalistekstina esineb romaanis Julio Cortázari novell „Tagaajaja“ (raamatus „Salarelvad“, tlk Klaarika Kaldjärv), kuid siin on EP veidi rohkem muutnud, tõstnud repliike ümber, kombineerinud ja asendanud, Issand on saanud nimeks Bruno, mis omakorda on tõmmanud sisse Schellingi teose „Bruno ehk asjade jumalikust ja loomulikust printsiibist“ ja sedakaudu omakorda Giordano Bruno, keda „Hrabali raamatu“ tegelane Ema austavalt mainib. Lühemaid tsitaate, allusioone, parafraase jms leiab aga õige laialt skaalalt: Platonilt, Aristoteleselt, Augustinuselt, Püha Toomalt, Piiblist, apokriivadest, Kierkegaardilt, Heideggerilt, Ungari luuleklassikast (nt korduv punetav taevaäär ja maru tuul Petőfi „Sangar Jánosist”, tlk Ellen Niit), Rilkelt, Celanilt, Goethelt, kaasaegsetelt autoritelt jt. Kohati on mainitud autorit, aga tsitaat pärineb kelleltki teiselt (nt Barthes–Barthelme), kohati on nimesid lõõpivalt muudetud (Sadán–Nádas), seotud elav inimene mõne väljamõeldud sündmusega või tsiteeritud väljamõeldud tegelasi, tõelised bluusivirtuoosid segunevad fiktsionaalsetega, mängivad autori fantaasiast pärinevaid lugusid või siis hoopis tegelikke, aga televisioonile omases riuklikus tõlkes jne. Tõlkes püüdsin võimaluse korral kasutada juba eestleitavaid eesti tõlkeid, ent loomulikult tuli paljudele tsitaatidele olla ka esmatõlkijaks, nagu võis ka nii mõnigi tsitaat jääda lihtsalt märkamata (1989. aasta intervjuus rääkis EP, et Budapesti XI linnajaos on kujunenud rahvusspordiks tema teostest tsitaatide otsimine – mine püüa kinni!).

Mind ennast köitis „Hrabali raamatu“ juures, et teose peamised küsimused on veel vägagi kaheksakümnendatelikud, üksikisiku sõltumatuse, hirmu ja võimu küsimus jookseb läbi väga suurest osast Ungari sõjajärgsest kirjandusest (Nádasi „Mälestuste raamat“ tegeleb juba formaadi ja lause ülesehituse osas iseenese vabaks kirjutamisega, avara ruumi loomisega nurjatutes oludes), ent kaheksakümnendate lõpu segane aeg on toonud siia lisaks veel ka eriomase kõhkluse ja ebakindluse. Mind algul häirisid romaani „kõnelevad hauad“, kuni taipasin, et needki on tsitaadid ajastu sõnamoodustusest, mida EP ei kasuta sugugi mitte nõnda skepsisevabalt, kui esialgu paista võib. Samasse voolusängi läheb ka romaani üks põhiküsimusi, kuidas portreteerida kedagi nii, et portree ei hakkaks mõjutama portreteeritavat elavat klassikut, ent ka tekst saaks säilitada sõltumatuse portreteeritavast isikust – näilise traditsioonilise essentsialismi asemel kohtab siin hoopis üpris radikaalset katset, mis püüab näitlikustada keelelist pööret ka alal, kus pelk millestki kirjutamine näikse olema ainumõeldav lahendus. Aga köitev on ka näitlik mäng Gödeli mittetäielikkuse printsiibiga, mida ta mängib nii romaani ülesehituse ja väljendusvõimaluste kui ka hrabali küsimuses, rääkimata siis keele pillerkaarist ja mõnusast huumorist.

Tõlge valmis osaliselt Ungari tõlkemajas Balatonfüredis. Ungari Raamatu- ja Tõlketoetuste Büroo aitas Loomingu Raamatukogul kanda tõlkekulusid. Tõlke toimetas Kai Aareleid.

Péter Esterházy romaani ilmumise eel

Osalesin eelmisel nädalal Budapestis ungari kirjanduse tõlkijate konverentsil. See toimus jätkuna traditsioonilisele Ungari raamatunädalale ja Margó kirjandusfestivalile, üle-eelmine laupäev ja pühapäev olid tihedalt täis väga häid kirjandusüritusi. Ja võib-olla alles nüüd sain tegelikult aru, kuivõrd suure augu on jätnud Ungari kirjandusellu Péter Esterházy surm eelmise aasta juulikuus. Ei möödunud peaaegu ühtki üritust, kus poleks teda mainitud, nt selleaastasel raamatunädala avamisel pakuti välja, et Esterházy sünniaastapäeval 14. aprillil võiks hakata tähistama Ungari proosa päeva (ungari luule päeva tähistatakse Attila Józsefi sünniaastapäeval 11. aprillil), pidevalt meenutati teda, esitleti ühe ammuse intervjuuraamatu täiendatud kordustrükki jne.

Laupäeva õhtul käisin Péter Nádasi memuaaride „Säravad üksikasjad” järjekordsel esitlusel, vabas õhus, kuulajaid umbes viissada, õhkkond pidulik ja veidi ärev. Esterházy ja Nádas olid viimase kolmekümne aasta Ungari kirjanduselu tõelised troonijad, seda kirjandusperioodi nimetatakse Ungaris õigustatult Péterite ajastuks, ja alles 2002. aastal lisandus Nobeli preemiaga nende hulka mõlema autori rõõmuks veel ka Imre Kertész. Kertész ja Esterházy surid eelmisel aastal ja nüüd on Nádasile langenud kogu au, mida oli ehk veidi naljakaski kõrvalt vaadata – ta on saanud „suure põlvkonna viimase esindaja“ imidži, kirjastus mängib sellele tema mälestusi müües, Budapesti linnapildis oli kevadel palju Nádasi pildiga reklaame, Ungari ajakirjandus oli täis intervjuusid Nádasiga, ja on raske kujutleda, et kirjanduse turustamise kampaania võiks olla veel massiivsem ja intensiivsem, eriti veel sedavõrd intellektuaalse autori puhul, see tegi silmad ette isegi tõelise meediapersooni Esterházy ükskõik millise romaani ilmumise ajal toimunud turunduskampaaniale. Ehkki see massiivsus on muidugi ka õigustatud ja igati rõõmustav – ilmusid ju suurima elusoleva kirjaniku esimesed mälestused, üle 1200 lehekülje teksti kahes köites, suures formaadis ja tihedas kirjas, vaatluse all autori lapsepõlv kuni 1956. aasta revolutsioonini, mida Nádas on nimetanud oma elu kõige enam mõjutanud sündmuseks (romaani „Mälestuste raamat“ vahest ehk kõige võimsamad ja köitvamad leheküljed langevad samale ajale), tagasivaadetega perekonna minevikku, põigetega Ungari juudi kogukonna emantsipeerumislukku, Ungari kodanluse õitseaega, põrandaaluste kommunistide ellu, juutide ellujäämisvõimalustesse teise maailmasõja aegses Budapestis jne, põhivaates Budapest pärast sõja lõppu, kommunistide võimuletuleku, stalinismi kinnistumise ja repressioonide aeg. Pealegi olid ilmunud intervjuud peaaegu eranditult äärmiselt sisukad ja põnevad ega keskendunud mitte ainult mälestustele, vaid ka üldisemalt Ungari aja- ja vaimuloole ja praegusele Ungari ühiskondlikule situatsioonile. Aga sellest kõigest kirjutan juba siis, kui olen jõudnud raamatu korralikult läbi lugeda, mitte seda lihtsalt nuusutada.

Loomulikult tuli Esterházy kõneks ka Nádasi õhtul, ja minu meelest visandas ta küll väga üldiselt, aga täpselt teineteise koha Ungari viimaste aastakümnete kirjanduselus. Nádas kirjeldas ennast kodanliku kirjanikuna, kelle huvid kõnnivad sama rada mis kodanluse ja juudi kogukonna emantsipatsiooni- ja vaimulugu, aga näiteks kui talle pakuti Frankfurti raamatumessi avamise ülesannet, siis loomulikult lükkas ta selle Esterházy kaela, sest EP oli kirjanduse esinduskuju, Nádas oleks enda sõnul „suutnud ainult lahutada, analüüsida, murda sügavuste poole, tegeleda ebamugavate küsimustega", Esterházy aga jäi tema sõnul aristokraadiks ka kirjanikuna, kellele küll liberaalse kodanluse väärtused olid hinge järgi, ent kes ometi jäi kirjanduse aristokraadiks (EP pärineb Ungari ühest kõige autoriteetsemast aristokraatlikust suguvõsast), see, kes ühendas, esindas, oli kirjanikukuju, kelle järgi sai ühiskond juhinduda ja kes ise seda rolli rõõmu, vastutustunde ja mängulise eneseirooniaga täitis.

Sellise autori raamat ilmuski nüüd sel nädalal, ja ei pea vist ütlema, kuivõrd imestunud ollakse Ungaris, kui kuuldakse, et „Hrabali raamat” on esimene Esterházy teos eesti keeles – kuidas on see võimalik? Loodan, et nüüd ridamisi ilmuvad kolm EP raamatut tõstatavad sama küsimuse ka siin. Sest Ungari kaasaegse kirjanduse lugejana ei tea ma eriti suuremat naudingut kui selle suure kirjanike kolmiku teosed.

"Mälestuste raamatu" kajastusi

"Mälestuste raamatu" tõlke ilmumisest möödus aasta ja selle aja jooksul on teos saanud päris palju huvitavat tagasisidet ja tähelepanu. Tõlkijana pole ma ikka veel päriselt raamatust lahti saanud, see kummitab ikka veel kuskil kukla taga, isegi kui tööd on hoopis teised olnud. Veidi keerukas lugu sellega.
Toon siin ära kõik seni ilmunud arvustused ja mõned varasemad tekstid, neist on päris palju huvitavat leida. Ja mulle tundub, et neis ei öelda midagi sellist, mis võiks teose lugemise huviväärsust vähendada.

*
Reet Klettenberg käsitleb heas tutvustavas arvustuses "Nádasi tihnik" romaani mõningaid olulisemaid aspekte (tegevustik, sündmuspaigad, jutustajad, sisemonoloogid, samastumine, mäletamine, keelelisus), teose saamislugu ja kohta Nádasi loomingus, samuti on veidi juttu tõlkest. Lisaks muudab Reeda arvustuse huvitavaks see, et ta lähtub lugemisel ühtsuse printsiibist, räägib homogeensest jutustamistehnikast (mida tavaliselt ei märgata või hinnatakse peatükkide erinevusi üle) ja Miklós Győrffy jälgedes sellest, et Nádasil ei eksisteeri ei vaimu ja mateeria ega keha ja hinge kahesust, mistõttu saab Nádas hingest rääkida keha poeesia kaudu. Viimane on üks retseptsioonis rohkelt arutatud punkte ja sellele saab teosest leida nii poolt- kui vastuargumente, aga igal juhul on see põnev lugemisviis. Ja rõõmu tegi ka üks pai kujundaja Marisele.

Kuidas jagada oma mälestusi nii, et teine inimene meid nende kaudu mõistaks? Nádasi käsitluses on seegi vaat et füüsiline toiming, otsekui millegi asetamine teise sisse: „Rääkida saab ainult millestki konkreetsest, aga mina tahtsin talle korraga ära rääkida kõike, tervikut korraga, asetada terviku tema kehasse ja anda üle, öökida selle temasse oma suures armastuses, aga kus see ihaldatud tervik algab ja lõpeb? kuidas on tervik võimalik mu kehast ilmajäetud ja mu keelelgi vaevalt painduvates võõrastes sõnades? / Olin sellest kõigest seni vaikinud, ma polnud sellest kunagi rääkinud, mitte kellelegi, et sellest ei saaks mingit seiklusjuttu, ei saaks muinasjuttu sellest, mis polnud muinasjutt, et ma ei saaks seda sõnadega faabulaks mahendada; oleksin pidanud selle pigem elusalt mälu krüpti matma, sest ainult seal oleks võinud sellele hea ja segamatu koha leida“ (lk 570–571).

*
Eriti suurt rõõmu valmistas Andrei Ivanovi pikk ja süvenev essee "Péter Nádasi "Mälestuste raamat": Ida-Euroopa kehaeepos kommunistliku ajastu katkemiskohas" Vikerkaares 3/2016. Siin oli mulle palju põnevat, millele ma polnud teost tõlkides tulnud ja mille kohta pole ma ka mitte kuskilt mujalt lugenud. Ivanov nimetab "Mälestuste raamatut" kaheksakümnendate ungari - ja ka üldse tolleaegse - kirjanduse kohta mõeldamatuks teoseks ja arutab kaasa rohkem kui kahekümne tõlgendajaga maailma eri otstest, harutab tegelasvõrke, avab Nádasi ihukeele ja kirjutamisviisi saladusi, vaatleb detailide rolli sellises sümfoonilises kirjutuslaadis, vaimustub justkui muuseas pillatud universaalidest ja eelkõige supleb mõnuga teoses keeles. Kirjutan sellest esseest mõne kuu pärast siin blogis lähemalt, aga seni tooksin välja ühe lõigu tema esseest, mis minu meelest seletab ülimalt hästi teose olemust ja võiks ju mõjuda ka omamoodi rahustusena lugejale:

Mulle tundub, et Nádas loob tegelasi kõige sagedamini iseendast, vaadeldes iseennast (tema tegelasi võib tihtipeale tabada sellelt, et nad silmitsevad oma peegelpilti, uurivad vahetult oma keha või näevad ennast teistes); mõtteid kuulatades, tundelõnga kiududeks näppides "tõrjub" ta vaatlusobjektist - olgu siis tegemist keha, tunde, emotsiooni, mõtte või mälestusega - enese kuju, võõrandub iseendast (oma tunnetest, emotsioonidest, mõtetest, mälestustest), usaldab oma subjektiivsuse edasi teisele, too aga, otsekui järgides autori käsku, "annab" teosed edasi oma armastatule Krisztiánile. Selles eemale asetumises peitubki tema kirjutamistehnika saladus: hoolimata intiimsusest lubab selline sisemine distantsi jahedusest kantud proosa [...] autoril narratiivi "teise" jutustaja režiimile ümber lülitada ning neid võinuks olla mitte kolm-neli, vaid ka seitse-kaheksa. [...] Jutustaja märkmed on "kahestumise mäng", seepärast oleks autor võinud "Mälestuste raamatu" vabalt nimetada "Peegelduste raamatuks", mida saab lugeda jutustajate vaheldumist pingsalt jälgimata ning kui jutujärg käest libisema kipub, meelt heitmata lihtsalt edasi lugeda: kõik otsad jooksevad nii või teisiti lõpuks kokku.

*
Ka Eesti Ekspressis ja Eesti Päevalehes ilmusid tutvustavad kirjutised: Kärt Keldri "Ungari ajaloo tundmuste psühhogramm" ja Erik Aru "Kesk-Euroopa ajalugu läbi ihupooride". Erik Aru lause "Mälestuste raamat" on ideaalne teose oma intellektuaalse tõsiseltvõetavuse näitamiseks võib vist kanda lugemisaja puuduse arvele, aga needki puudutavad lühidusest hoolimata raamatu peamisi tõukejõude.
Romaanist on aga saanud eesti keeles lugeda juba mitmes varasemas kirjutises. Kõige pikemalt on "Mälestuste raamatut" käsitlenud Hannu Launonen artiklis "Ungari postmodernistlik romaan: näiteid ja tausta" (Keel ja Kirjandus 7/1996). Ajastule tüüpilisest otsib Launonen romaanist eelkõige postmodernistlikke jooni, aga rakendab ka põnevaid semiootilisi analüüsimudeleid. Lisaks leiab artiklist romaani esimesed eesti tõlkekatkendid, need on teinud üks läbi aegade paremaid ungari keelest tõlkijaid Leidi Veskis.

["Mälestuste raamat"] asetab keskpunkti inimese teistsugususe, mis tekib oma eripära mõistmisest. Teoses pöördutakse pidevalt tagasi inimese semiootilise staadiumi juurde, lapse ja ema vahelise kontakti juurde [...] Sümboolne, järelikult isa Seadus tõugatakse võimult. Nádasi teos korraldab ümber terve ja haige, õige ja vale, normi ja sellest kõrvalekalduva vahelised suhted. See tõlgendab erisugususe mõistmisest johtuvaid tundeid, hirmu, tülgastust, lämbumist, aga ka rõõmu ja lõtvumist.

Vikerkaare Paneuroopa erinumbris 7-8/2010 kirjutas Katharina Raabe artiklis "Kui udu hajus" raudse eesriide taguse Kesk-Euroopa kirjanduse jõudmisest Saksamaa raamatuturule pärast Berliini müüri kukkumist ja Nádasi "Mälestuste raamatu" eduloost. Raamat ilmus saksa keeles 1991. aastal ja tõi kaasa laiema huvi Ida-Euroopa kirjanduse vastu, esimese aastaga müüdi 25000 eksemplari ja kriitikud kirjutasid ülistavaid artikleid. Raabe kirjutab visandlikult ajaloo ja keha suhetest romaanis ja imestab vaimustunult, kust võttis Nádas meelerahu ja järjekindluse luua "individuaalsus", mis oma komplekssuses ilmutab kõiki neid jooni, mida Adorno omistas arenenud ja peenekoelisele hiliskodanlikule subjektile? Aga veel:

Kas on pärast Prousti veel kusagil nähtud teise inimese meelelis-erootilisi tajusid ligilähedaseltki nii subtiilselt, nii õrna, hõõguva intensiivsusega kirjeldatuna? [...] Uudne oli tolles raamatus radikaalne katse näidata subjekti kõige intiimsemaid tundeelamusi paigana, kus mängitakse läbi ühiskondlikud repressioonid, ideoloogiline vägistamine. Diktatuuri all on just "reegleid eiravad tunded" inimeseks olemise mõõdupuuks. Vasakäärmuslaste juhtlause 1968. aastal - isiklik on poliitiline - ei pidanud arvatavasti kordagi silmas sedalaadi valu, mis tegelikult sellele esmakordselt täpse mõtte annab: üksikisiku moondumine, hirm reeta ja olla reedetud, lahkheli autoriteedile kuuletumise ja lõbu vahel, õnne, häbi ja süümepiinade omavaheline segunemine jõuavad välja erootilisse sfääri.

Selles romaanis tegutsevad isiksused, sõlmuvad konfliktid, mille taolisi kaasaegsete läänesaksa autorite raamatutest asjatult on otsitud: isiksused, kel tuleb vastamisi seista oma surelikkuse, armastuse hukatusliku jõu, reetmise, viha ja ennekõike süüga. Kirjeldada elu sotsialismi ajal enesevaatluse poeetilis-spekulatiivsete vahenditega, kaotamata hetkekski pidepunkti tõelisusega, ent jätmata unarusse ka unistuste dimensiooni - see kirjaniku fantaasia ja kriitilise intellekti saavutus pani paika uued mõõdupuud: kui selletaolisi raamatuid edaspidigi loota võis, siis ootasid ees uued ajad.

Vikerkaares 3/2015 kirjutas Andrei Ivanov artiklis "Apokalüpsisemeister László Krasznahorkai" Krasznahorkai loomingust, põhiliselt romaanidest "Saatanatango" (mis loodetavasti peagi eesti keeles ilmub) ja "Vastupanu melanhoolia", kuid rääkis muu hulgas ka oma vene intellektuaalidest sõprade vaimustusest "Mälestuste raamatu" vastu:

Eelmisel aastal ilmus ühe teise suurepärase ungari kirjaniku Péter Nádasi suure romaani „Mälestuste raamat“ vene tõlge (tema vaimustav jutustus „Ühe perekonnaromaani lõpp“ tõlgiti vene keelde juba 1991. aastal, eesti keelde aasta varem; see jutustus väärib eraldi esseed), ning paljud mu tuttavad ahmivad seda lugeda, ei taha rääkida kellestki muust kui ainult Péter Nádasist. Üks mu sõber, agorafoob, isegi kutsub mind endaga kahenädalasele Berliini-tripile, lubab kõik kinni maksta: nii suur soov on tal näha Berliini, mida Nádas on nii oskuslikult kirjeldanud.

Ja tõepoolest, Leidi Veskise tõlgitud "Ühe perekonnaromaani lõpp" on tõepoolest vaimustav lühiromaan ja sellest on blogimaailmas ka üks väga hea tekst: Mudlum on talle omase vägevusega pannud kirja oma lugemiselamuse.

Lühidalt on "Mälestuste romaani" juures peatunud ka Tiiu Kokla järelsõnas oma tõlkele Péter Nádasi ja Richard Swartzi esseistlikust vestlusest "Kahekõne". Ka sealt üks kena tsitaat:

Võib öelda, et ["Mälestuste raamat"] on ideoloogiatest märgistatud sajandi siseajalugu, üksmeelselt tunnustatud suurteos Euroopa kirjanduse mastaabis.

Ja last but not least - pika lõigu on raamatule pühendanud ka Ivar Sinimets oma mahukas "Ungari kirjandusloos mitteungarlastele", kus ta käsitleb romaani elu mõtet otsiva XX sajandi inimese tragöödiana, viitab Nádasi mitmetahulisele suhtele Thomas Manni loominguga ja mainib ka, et "Mälestuste raamat" oli üks esimesi Ungari teoseid, mis rääkis halastamatult ja avalikult 1956. aasta revolutsioonist selle tegeliku nimega.

----------
Aga muidugi tegi rõõmu ka Vikergallupist leitud lause:

PARIMA TÕLKERAAMATUNA tõsteti viiel korral esile PÉTER NÁDASI romaani „MÄLESTUSTE RAAMAT“ (tlk Lauri Eesmaa, Iselugu).

Ja muidugi see jahmatus:

Aga tahaksin ka tänada Vikerkaare toimetust, kes tellis minult märtsikuisesse Vikerkaarde Péter Nádasi essee "Jumalik osa, inimlik tervik" tõlke. Selle alguses on üks õige nádaslikult kõikehaarav lause sellest, kuidas seada kokku "Mälestuste raamatu" laadseid tekste: 

Kasutasin selles teoses oma kunagisi elamusi ja teiste elamuste meenutusi otsekui oma käe järgi tehtud riistapuid. Jälgisin riistapuu näidikult, mida võib mu kujutletud jutus juhtuda ja mida ei või. Nõnda seadsingi teiste lapsepõlve kokku omaenese lapsepõlvest.

Lugesin sellekohast kirjandust, nii belletristlikku kui ka teaduslikku. Analüüsisin kujutluses ja kogemuses tehtud mõõtmiste tulemusi ja määratlesin nende põhjal erinevuste ja samasuste mõjuväljad. Kogemustes avaldunud samasuste analüüs tõi nähtavale üksikisiku liikumise alusvormid. Kogemustes avaldunud erinevuste analüüs tõi nähtavale kogukonna seisukorra alusvormid. Ja nende kahe võrdlus tõi nähtavale olustiku, milles üksikisik oma kavatsustega liigub.

Nii lihtne see ongi. (lk 800)

Tõlkija Hääle uus number!

Ühel viimaste aastate kõige toredamal kultuurilisel algatusel, ajakirjal Tõlkija Hääl on ilmunud uus, järjekorras neljas number. 236 (!) lehekülge suurepärast sisu - artiklid Alari Allikult, Kalju Kruusalt, Marju Lepajõelt, Made Luigalt, Aare Pilvelt, Jaanika Pällilt, Rein Raualt, Kaia Sisaskilt ja Triinu Tammelt, vestlus vene kirjanduse tõlkimisest, intervjuud Jan Kausi, Joel Sanga ja Ülle Udamiga, lisaks Kersti Undi ja Piret Saluri küsimused mulluse Kulka tõlkekirjanduse auhinna nominentidele. Viimastele vastasin minagi, kopeerin siia ühe vastuse küsimusele, mida on minult niikuinii väga tihti küsitud:

Miks valisite tõlkimiseks just selle teose?

Lauri Eesmaa: Kui uskuda Susan Sontagi sõnu, et Péter Nádasi „Mälestuste raamat“ on 20. sajandi lõpukümnendite maailmakirjanduse võimsaim romaan, siis võiks ju öelda, et oli ainult aja küsimus, millal see teos ka eesti keeles ilmub. Lihtsalt kartsin, et selle tõlkimise võimalus avaneb mul alles saja aasta pärast.

„Mälestuste raamatu“ juures lummas sedavõrd palju asju, et ei teagi, kust otsast alustada, ilmselt seisnebki selle võlu teose komplekssuses, läbitöötatuses ja haardes ükskõik millisel tasandil, teemade käsitluslikus ja kirjutuslikus vabaduses. Nádas hakkas romaani kirjutama 1973. aastal (ta oli siis kõigest 30aastane!) ehk ajal, kui ta suurepärane lühiromaan „Ühe perekonnaromaani lõpp“ (1977, e.k 1990, tlk Leidi Veskis) polnud juba mitme aasta jooksul saanud avaldamisluba ega paistnudki, millal seda anda suvatsetaks. Ja mitte liiga praktilise mõistuse ja samas oma võimekust tundva loomuse reaktsioon sellises situatsioonis võikski ju olla: võtan suurelt ette, eiran ajastu ja võimurite absurdset tahet. Teos on stilistiliselt täiuslik kodanlik punktegu reaalsotsialismi olustiku vastu, ainult et traditsioonilise kodanluse jaoks vägagi ebamugavate küsimusepüstitustega. Kõlab neetult suurelt, ent Nádas on võtnud vaatluse alla kogu senise õhtumaise romaanikirjutuse traditsiooni ja nii pole mingi ime, et teose ühe liini prototüübiks on noor Thomas Mann, kodanlase musternäide ja Nádasi noorpõlve õpetajakuju, kellele ta hiljem heitis ette pelka stilismi ja pinnapealsust inimese kujutamisel, soovides enda romaanis esile tuua Manni teoste põhjal kujutluses kujundatud pildi sellest, millest Mann ja õhtumaine kirjandus tema sõnul vaikivad (ja romaani läbivat läbinägelikkust iseloomustab, et pildi paikapidavuses sai Nádas veenduda alles tunduvalt hiljem, seitsmekümnendate lõpust alates ilmunud Manni päevikuid lugedes).

Romaani põhiteemadeks võiks nimetada lähedust ja eneseotsingut teise teisesusest, alussituatsiooniks aga seda, kui üks inimene vaatab teisele silma. Ent romaani eripära on see, et Nádas hoiab kõiki teemasid käsitledes rõhutatult pilku inimese kehalisusel ja meelelisusel kõige laiemas mõttes – see on see kuulus Nádasi ihukeel, mis on ühtviisi meisterlikult välja töötatud nii sisuliselt kui ka vormiliselt. Esimesel lugemisel olin vaimustatud, kuivõrd kaugele oli Nádas suutnud minna lapsepõlve ja selle meelelise avatuse kujutamisel, ja ma ei tea autorit, kes oleks puudutuse fenomeni sedavõrd täpselt kirjeldanud. Loomulikult jõuab ta siin kirjelduskeele piiridele ja kompleksse inimesekäsitluse juures paradoksidesse, ent ta kasutab neid meisterlikult ära, otsib peegelduste, antiikmütoloogia ja -filosoofia, keelest kumavate vanade tunnetusviiside jne abil teed edasi, romaani otsingulisus on kindlasti üks teose kõige köitvamaid külgi. Ja selle kõigega liitub veel keeleline ja vormiline bravuur, teose keel ja vorm teevad peegelduste, rütmide, kõlade, süntaksi, etümoloogiliste, meeleliste jne kihistustega kord vedades, kord ilmestades kongeniaalselt kaasa kogu romaani temaatilise poole, Nádas tematiseerib meelelisuse ka lugemistajus. Lõppkokkuvõttes kujuneski tõlkimisel kõige suuremaks raskuseks see, et tema keerukatest lausetest – ja lause tähendab siin lõiku, Nádas ütleb, et proosa algab ümaraks vormitud lõikudest ja nendevahelisest rütmist – saada kätte teatav lihtsus: romaani võib küll täiega sukelduda, aga samas on sellel ka üks vägagi kerge ja kiire lugemistasand, millega tuleb tõlkijal samuti arvestada, „Mälestuste raamat“ pole kaugeltki kontimurdev lugemisvara.